Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Alkomaraton päädis tagant viienda kohaga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Purjus peaga Tartu maratoni läbinud ajakirjanik saabus finišisse alles õhtuhämaruses. Tõnis Järs

Krambid, lõhkuv peavalu ja teadvushäired… ning pool distantsi on veel ees. Kas ikka tasus end enne Tartu maratoni täis juua?

“Kuidas sul pidamine on?” No kõht just lahti ei ole. Mis kuradi pidamine, millega ma seda võrdlema peaks, kui praktiliselt esimest korda elus suuskadel olen?

Just seda tüüpi vastuseid suutsin anda end piiravate huviliste armeele Kuutse teeninduspunktis Tartu maratoni keskpaigas. Pealtnägijate väitel oli naeratus ja entusiasm mu näolt kadunud ning ma olevat ka ise tunnistanud, et ei suuda end enam kuigi selgelt väljendada.

Eufooriast masendusse

Tõreduseks oli ka põhjust, sest ilmselgelt hakkas 30. kilomeetri paiku joove tasapisi pohmelliks üle minema. Kurk kuivas, peavalu tahtis maha murda ja kõht tõmbus laskumistel krampi. Et suurem osa võistlejatest mu selleks ajaks kaugele selja taha oli jätnud, ei üllata ilmselt kedagi.

Ometi oli kõik alanud nii roosiliselt. Korrektset joovet stardis fikseerida ei õnnestunudki, sest alkomeeter läks mu puhumise peale rikki. Saan vaid ausõna peale kinnitada, et jõin varaste hommikutundideni veninud peol kaheksa õlut ja pisut likööri ning ei mäleta, kuidas mind stardipaika suundunud autosse saadi. Teel aasta rahvaspordiüritusele tühjendasin igatahes veel ühe õllepurgi ja tundsin, et elu on päris ilus.

Stardikoridoris kerkis meeleolu lausa ülevaks, sest näis, et kõva promill ei sega mu edasiliikumist sugugi: esimesed viis kilomeetrit kulgesid kui lennates. Pidin end isegi tagasi hoidma, et konkurente kindlasti mitte takistada, sest olin enne võistlust saanud kiirabilt hoiatuse, et olen nende kõrgendatud tähelepanu all. Sestap hoidsin vahelduvtõukelise sammu nii tihedana, et tagusin omale alatasa keppidega vastu jalgu.

Mõttekaaslasi jagub

Mure teiste suusatajate segamise pärast kadus juba pärast teist vaheajapunkti, kus ühtlasi teatati, et liidrid on juba finišis. Üsna pea leidsin end olukorrast, kus mõlemas suunas paistis vaid lage väli. Publiku puudumisel otsustasin end pidevast vigastamisest säästa ja võtsin kõik laskumised, kus suusajälge ees polnud, heaga pooleldi käpuli.

Kui rajal ei tundnud minu vastu keegi huvi, siis peatustes oli olukord sootuks teine. Tundus, et minu pealtnäha arulage ettevõtmine oli suure meedia kaudu jõudnud enamiku viimase otsa võistlejateni, korraldajatest rääkimata.

Erinevalt netikommentaaridest kohtasin raja ääres eranditult sooja vastuvõttu. “Julge plaan” ja “hea alternatiiv Pulleritsu blogile” on vaid mõned positiivsed kommentaarid, millega lahke rahvas mind kostitas.

Paar kogenud suusahunti kinnitas lausa, et ei ole purjus peaga võistlemine neilegi võõras – kuid mõistagi ei julgeks nad sellega minusarnaselt oma nime all kiidelda. Toodi ka näide kunagiselt rattamaratonilt, kus üks osaleja oli peaaegu finišisse jõudnud, kui politsei ta raske joobe tõttu rajalt maha võttis. Kõige krooniks möödusin (!) distantsil kahest mehest, kes mulle võistlusinnu kasvatamiseks kanepit pakkusid: “Just lihasvalu vastu tegime!”

Joobe mõju väike

Tõele au andes pean tunnistama, et tegelikult ei saagi ma oma ääretult kehvas tulemuses süüdistada niivõrd alkoholi kui olematut sõiduoskust. Võib-olla pool tundi andnuks kainena lõpuajast kärpida, ent mitte enam. Tõusudel ei olnud tagumises grupis püsimisega ju mingit probleemi, kuid täiesti katastroofiliseks kujunesid laskumised, mida paaniliselt kartsin. Võib isegi öelda, et distantsi esimesel poolel, kus hea kilk veel peas, võtsin allamäge liikumist kergemalt.

Nii libises minu jaoks liiga kiiresti eest isegi teine tagumise stardikoridori staar, karukostüümis spordifanaatik, kes varem on maratonil osalenud ka näiteks pingviinina. “Mulle lihtsalt ei meeldi kiiresti sõita,” kõlas tema kommentaar minu viimase piiri peal rassimisele paraja mõnitusena.

Viimasel 15 kilomeetril hakkas pohmelus kaduma ning paaristõuked muutusid lausa meeldivaks. Tõepoolest võib suusatamist nautida ka kaine peaga! Leidsin aega isegi looduse värvide ja varjude imetlemiseks, selmet kogu maailma kirudes finiši poole pressida.

Ajaga 8:49:39.7 ning tagantpoolt viienda ehk 5968. maratoonarina lõpujoont ületades tajusin, et olen lõpuks inimeseks saanud. Tänan nii kaasaelajaid kui avalikult südant valutanuid – on üllatav, kui paljudele võõra kodaniku sõgedad tembud korda lähevad.

Aga lubatud sooja õlut ei saanudki.

 

Kiirabi: tegu ei tasu korrata
Andras Laugamets, Tartu maratoni meditsiiniteenistuse juht

Vaatamata heale treenitusele võib maratoni läbimine joobeseisundis kaasa tuua terviseriske nii endale kui teistele osavõtjatele. Võistlusmääruses ei ole küll punkti, mis puudutab joobes suusatamist kui mingit väärtegu. Varasemastest aastatest on aga analoogsed kogemused olemas ja meetmed ohutegurite likvideerimiseks teada. Sageli leidub muidu normaalseid inimesi, kes suurte spordiürituste raames proovivad miskit hullumeelset teha.

Põhisõnum on maratoni ohutus kõigile osavõtjatele. Ohutuse eirajatega käitume resoluutselt ja oleme valmis pärastisteks vaidlusteks nende mis iganes õiguste rikkumise osas.
 

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/02/2013 17:18:41



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.3849048614502