Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Geenide toel mugavustsoonist välja

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Laborant Siiri Sarve halastamatu pilgu all saab selgeks, kas katsealusel on enam ühist Arnold Schwarzerneggeri või Haile Gebrselassiega. Karin Tein

Mida peaks peale hakkama spordisõber, kes rassib kui pöörane, aga on tulemustereal pea paigale tammuma jäänud? Olümpiapronks Jaak Mae teab karmi tõde – võib-olla polegi loodus talle valitud alal enamat määranud.

Suusalegendi hinnang ei põhine aga mitte subjektiivsel hookuspookusel, vaid geenitehnoloogial: ühes kolleeg Andrus Veerpalu kohtuvõiduni vedanud professor Sulev Kõksiga veab ta ettevõtet Sports Gene, mis lihtsa süljeproovi abil paneb paika katsealuse sportliku potentsiaali.

Staier või jõumees?

Nii saab vatitampooni põske ka allakirjutanu, eesmärgiga kaevuda iseenda DNA sügavustesse, et mõista võimekust jõu- ja vastupidavusalade viljelemisel. Paralleelselt läbi viidav teine test aga võimaldavat ära tunda geneetilised ohud kehakaalu kasvatamiseks.

Alustuseks ülestunnistus: ma olen sõltlane, harrastaja kohta täiesti ebaratsionaalne fanaatik. Kavandatud trenni ei jäta ma ära mitte mingil tingimusel, kummitagu haigus või venigu tööpäev südaööni. Spordisaalis välja higistatud vallatuid peoõhtuid pole mõtet loendama hakatagi. Sellest hoolimata on tulemused küll soliidsed, aga stagneerunud: näiteks kaitseväest tuntud üldfüüsilise testi skoor on viimase kolme aasta jooksul kõikunud vaid mõne punkti piires.

Saavutan jõu- ja vastupidavusnäitajaid võrdlevas testis suhte 3 : 5, mis tähendab, et võimalikust kaheksast rammu soodustavast geneetilisest variatsioonist avaldub mul kolm ja võhma osas viis. Eriti kõditab ego Mae väide, et sama skoori on teinud ka suusataja ise.

Neeger ei libise

„Sporti tehes oli arusaam, et suusatamine on vastupidavusala ja jõutreeninguid tehti suhteliselt vähe, kuigi potentsiaal oli mingil määral olemas,“ meenutab Mae. „Tagantjärele tark olles oleks jõutreeninguid tasunud rohkem sisse tuua.“

Enamike prooviandjate eeldused kipuvad üsna võrdselt jaotuma, ent samas nõuabki lõviosa spordialasid mõlemaid näitajaid. „Kui vanasti oligi suusatamine selge vastupidavusala, siis tänase seisuga on jõu- ja kiirusomadused, eriti ühisstartide puhul väga olulised,“ tõi ta näite enda endiselt tööpõllult.

Kas 15 aastat nooremast minust kannatanuks seega ka olümpiasuusataja teha? „Miks mitte,“ julgustab Mae, lisades küll kohe, et test ei mõõda kuidagi üliolulist koordinatsiooni. „Oleme treenerite ja teadlastega arutanud: miks neegrid ei suusata? Funktsionaalsed näitajad on väga head, aga see on koordinatsiooni küsimus, neil puudub libiseva liikumise kogemus.“

Konkreetset spordiala ei kipu Mae mulle geenipildi põhjal soovitama, toob aga välja südameveresoonkonna geenid. „Vastupidavusaladel on väga oluline, et pump oleks piisavalt suur ja aitaks energiat saada. Siin on sul parim variant, mis saab olla, ainevahetusliku poole pealt saad energia treeningul väga hästi kätte,“ kiidab ta. Samas viitavat hea valgusüntees, mis aitab lihastel kokku tõmbuda, selgele soodumusele kiirusaladele.

Siiski pole kõik nii roosiline, kui mängu tuleb viimane plokk, mida Mae kutsub Schwarzeneggeri geeniks ja mis peaks avama ukse kulturismi. „Neil, kes seda on, on väga hea soodumus jõutreeningutega tegelemisel, sest lihasmassi hakkab väga kergesti juurde tulema – sul see puudub,“ lajatab ta. „Kui meeldib käia jõusaalis, peaksid seda regulaarselt tegema ja väga palju vaeva nägema.“

Mõttetu rapsimine

Meeldib, meeletult meeldib. Kolmest jõusaali- ja ühest jooksupäevast koosnevat tsüklit ketran kuue-seitsme puhkepäevaga kuus juba kolmandat aastat jutti. „Tasapaks treening,“ kõlab Mae halastamatu hinnang.

Ekssuusataja väitel pole ma oma klaaslae-probleemiga siiski üksi: „Harrastus­sportlaste põhihäda ongi selles, et treeningu- ja võistluskiirus on täpselt sama,“ märgib ta, soovitades tuua trenni vaheldust – näiteks pumbata kolm nädalat erineva intensiivsusega muskleid ning seejärel kümme päeva vastupidavusele pühenduda.

Sealjuures hoiatab Mae aga hobispordifanaatikute tuntud lõksu, ületreeningu eest. „Harrastajatest on näiteid küll, kes mõtlevad ühel hetkel, et aega ei ole, teen parem lühemalt ja kiiresti,“ rääkis ta. „Üldjuhul kuni kahe kuu jooksul paranevadki tulemused tõesti jube märgatavalt ja tuntakse end hästi, aga ühel hetkel enam ei suuda oma standardset ringi läbida. Siis mõeldakse, et kurat, see hoog peaks ikka sees olema – aga liigne intensiivsus on ära tapnud.“

Jättes ammu nurjunud unistused tippspordist kõrvale, tuleb minusugusel eeskätt seista vastamisi reaalsusega, kus lõdvakslaskmisel terendab silme ees võigas õllekõht. Laborant Siiri Sarv valab hirmudele hoogu juurde, lugedes kehakaalu ohjeldamise testist välja, et kalduvus rasvu ja süsivesikuid kiiresti imendada seab mu tõepoolest ülekaaluriski. Nii soovitavad spetsialistid mul süüa vähendatud rasvasisaldusega toitu.

Risk jääb

„Praegu ju kaaluga probleeme ei ole, aga kui vanemaks saad ja ainevahetus aeglasemaks läheb, siis oht on olemas,“ kinnitab ka Mae. „Ega risk kuskile ei kao.“

Seevastu püüab mind rõõmustada ADBR3 nime kandev geen, milles avalduv A-alleel peaks tähendama, et suudan kergesti omandatud rasvu ka kiiresti põletada. Kui vaid kõhtu korraga liiga täis ei õgiks.

Proovivõtmise krooniks saan ekspertide heakskiidu alalisele ilkumisobjektile – meeletult aeglasele söömistempole, mis on kippunud igavikku venitama nii söögivahetunde koolis kui lõunapause tööl. „Su tulemused näitavad, et kõhu täis tekkimine võtab kauem aega, mis on üks kaalutõusu põhjustest,“ kirjeldab Sarv.

„Oled alateadlikult käitunud väga õigesti,“ sekundeerib Mae. „Ongi mõistlik toitu nautida ja rahulikult süüa.“

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/06/2014 01:21:31



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34053802490234