Hokikepita iidse linnamüüri turjal

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kapsatorn, söetorn, kuraditorn, kuivtorn, piinatorn, veretorn, valgetorn, püssirohutorn, kõrgetorn, pasatorn ja isegi õnnetu nimetu torn vajavad vallutamist. Sest see on juba tornide saatus. Isegi kui neist enam aimatavatki alles pole ja vallutaja on hokivarustuses kirjanduslik mina.

Nii võib võhik (ja seda allakirjutanu vaieldamatult on nii ajaloo kui ilukirjanduse vallas) järeldada, lugedes Juhan Voolaiu äsjailmunud teost „Hokimängija Tartu linnamüüril“. Raamatut, kus peategelane balansseerib ulme ja ajaloo, deliiriumi ning katarsise, katuste-müüride piiril.

Road-trip ajaloos

Kuidas keegi võtab ette usupuhastusliku palverännaku, on arusaadavalt igaühe enda asi. Kui just usujuhid seda varem vankumatult kivisse pole raiunud. Sisemine Tarbatu usk sunnib hokimängija lunastuse ja leotise leidmiseks ühe ööga (päeval oleks see veelgi utoopilisem ülesanne) tegema ringi mööda iidset linnamüüri. Mis sest, et too ajalooline lohe ilmneb maapinnal vaid mõne üksiku sakina. Linnamüür on konservikarp, mille kaane peategelane, Lembitu Martsoni nimeline avaja, on sunnitud loetud tundidega lahti muukima. Olgugi, et selleks tuleb ületada sõna otseses mõttes mäekõrguseid takistusi.

Juba asjaolu, et Tartut ümbritses kunagi võimas, sakiline linnamüür, võib kesisema ajaloohuviga linlasele tulla väikese üllatusena. Et meilgi on oma Pikk Hermann ja Kiek in de Kök olnud, üllatab ilmselt enamikku. Kuidas arvukad tornid oma nime said, mitu turuhoonetäit kive müüri rajamiseks kulus ning kuhu neist enamik tänapäevaks on jõudnud – ajalooliste tõikade rohkus viib mõttele, kas poleks mitte vahva plaan just selle raamatu toel kõurikutele olnut tutvustada.

Ajalootunni lisamaterjali staatusse tõusmisel võib pärssivaks kujuneda müürivallutaja sage palvetamine kõigevägevama suunas. Ei-ei, mitte taevased väed! Ikka tulivee ees põlvenõtkutamine on tänapäeva stiihia. Vaid sealt ammutub piisavalt julgust eneseületusteks, kaeru fantaasia-ükssarviku söakaks galopiks.

Teisalt, just need ulmailma piirimaised kohtumised ajalooliste, Tartut valitsenud või vallutanud (peamiselt mõlemat) suurkujudega, mõjuvad raamatus kõige intrigeerivamalt. Kontrastina mõeldud kokkupõrked tänapäevaste tegelastega, küll olevikuöös, küll lähiminevikus, tekitavad rohkem kuklakratsimise hetki. Kas tõesti? Miks? Kuidas see käimasolevasse puutub? Räägib autor koguaeg endast või miksib fantaasiaga?

Kujutluspiltide ajend

Aga kas pole mitte hea raamatu tunnuseks seegi, et sunnib kaasa mõtlema, kahtlema ja küsima? Ja lugemist väärt teoseks tuleb Voolaiu järjekordne üllitis tunnistada kõhklusteta. Vaimusilmas kangastusid juba stseenid animafilmist, mida selle baasil vändata annaks. Stiilivormina kokku segades „Operaator Kõpsi“ ja „Klaabu“.

Eraldi tunnustust väärivad joonised-skeemid-kaardid, mis aitavad rännakul pimeduses kurssi hoida ka tänase hoonestuse keskel. Omalaadse nägemuse „mis oleks kui“ ainetel annavad tosinkond fotomontaaži, loojaks kirjanik ise. Kahju vaid, et neid parema trükikvaliteediga ja värvilisena silmitseda pole võimalik. Või just mitte, mine võta kinni.

Põnevus, kas jalg vääratab või mitte, säilib suurel määral tagakaaneni. Puändina presenteeritud lehereportaaži lugedes tuleb ajakirjanikuleiba näsinuna usutavuse latti kõvasti kohendada. Aga nagu hokimängija tegudega tõestab, johtub usk ikka uskujast endast, mitte eemalt kiibitsejatest.

Vähemasti on mul nüüd selge, kust otsida kodumaa kauneimat vinni ning kes Raeplastil Lutsu apteegi viltu ajas.
 

Hokimängija Tartu linnamüüril
Juhan Voolaid
Pehmekaaneline, 140 lk
Kirjastus Atlex

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 04/12/2014 00:06:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.23076987266541