Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Valimised on jälle ukse ees, suur üldrahvalik pidupäev on tulemas. Valimised on ikka olnud midagi erilist ja ülevat. Mart Raud on hingestatult kirjutanud: „Aga tähtsamaist tähtsamad on päevad, kui meil valib kogu kodumaa – kõik kui ühte tulipunkti näevad, erapooletuid ei olla saa.“

Valimiste eel toimub tähtsate küsimuste üldrahvalik arutelu. Üle kogu maa leiavad aset poliitikute kohtumised valijatega. Asjadest kõneldakse otse ja printsipiaalselt, võiks öelda parteiliselt, erakondlikult. Põhjalikult räägivad tulevased seadusandjad rahvale valimiste tähtsusest. Selgitavad, et meie põhiseaduse § 62 välistab riigikogu liikme seotuse mandaadiga ning määravaks pole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. Et määravaks pole mitte rahva, vaid rahvasaadiku tahe. Et nn vaba mandaadi klausli alusel toimetab riigikogu rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks ning rahvas tohib kätt tõsta alles järgmistel valimistel. Räägivad, et riigikogu ei saagi võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel. Ärksamad võimulepürgijad harivad rahvast koguni Shakespeare‘iga ja tuletavad publikule meelde „Kuningas Leari“. Viimast vaevas nimelt veider ettekujutus, et pärast võimu üleandmist tütardele kuulub võim veel ikka talle.

Väljapaistev koht parteipoliitika ja parteilaste tutvustamisel rahvale on ajakirjandusel. Nõnda on see ikka olnud. Ja siinkohal tahangi jagada kaaskodanikega oma muret. Mulle tundub, et nende valimiste eel ei õigusta mõned meie ajalehed neile pandud lootusi. Ennekõike käib see Eesti Ekspressi kohta. Ei mingit suuremat skandaali, ei mingit muljetloovat muda. Mis on lahti Eesti vaba ajakirjanduse lipulaevaga? Ja ometi on sel lehel selja taga kangelaslik ajalugu. Võtame kasvõi viimased kohalike omavalitsuste valimised.

Nägemused enne tõde

Mäletatavasti paljastas Ekspress tollal õigeaegselt Tartu linnapeaks pürgiva KGB agendi Schliemanni, äärmiselt ohtliku tüübi. Igati tänuväärne tegu. Samas teeb mulle haiget teadmine, et meie avalikkus pole senini vääriliselt hinnanud omaaegsete tegijate teeneid. Näiteks Ekspressiga seotud vaba ajakirjanik Hõbemägi. Enda sõnutsi olid tema käes ammust ajast ülisalajased KGB kaastööliste nimekirjad. Millist tahtejõudu läks Hõbemäel tarvis, et ära oodata sobiv hetk tõe kuulutamiseks. Iga teine tema asemel oleks teinud materjalid avalikuks ja asja klaariks. Ent Hõbemägi teadis, et nii pole õige. Enne tõe ilmutamist peavad tulema nägemused. Nemad ütlevad, kui aeg on küps.

Hõbemäele hakkasid nägemused peale käima enne 2013. a kohalikke valimisi. Eriti ägedaks võisid nägemused minna siis, kui allakirjutanu oli avalikult lubanud linnapeaks saades teraselt üle vaadata kõik viimaste aastate (reformeeritud) linnavalitsuse sõlmitud lepingud. Pole välistatud, et Hõbemäe kaemustega võis mingil moel seotud olla tema personaalne papa, kes sotsiaalmeedia andmeil pidas omal ajal KGB-s ohvitseripõlve.

Kui uskuda Hõbemäe juttu, siis oli kõnesolevate nimekirjade sattumine tema kätte suur ja pime juhus. Eluga riskides ning „põksuva südamega“ istus ta Norde Centrumi Hesburgeri söökla lauas kui üks arminäoline lühikeste juustega noormees „ulatas“ talle valge ümbriku koos rahvavaenlaste nimekirjaga. Hõbemägi ei täpsusta, kas kuväär oli kandikul või mitte. Isegi kui ta kirjeldatud katsumust pole mingil põhjusel kunagi kogenud, väärib imetlust luuraja meelekindlus tulla välja versiooniga, mis üldjuhul mudilaste unejuttude kilda kuulub.

Lisaks Schliemanni tuvastamisele on Hõbemägi teinud teisigi avastusi. Näiteks on ta eksimatult kindlaks teinud, et Karl Marx polnud mingi teadlane. Ja siin on tal kahtlemata õigus: Hõbemäega võrreldes on Marx poisike. Omalt poolt soovin Hõbemäele veel üht avastamisrõõmu: et ta avastaks endas mehisust minna KAPO-sse ja rääkida ausalt ära, kust ta need nn nimekirjad tegelikult sai. Ja miks nad tema käes tegelikult on.

Nii või teisiti, umbes kümme päeva enne valimisi ilmus minu kabineti uksele tasakaaluka olemisega härrasmees, Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen. Rääkis nimekirjadest, Schliemannist ja sellest, et asjaga on kuratlikult kiire. Et tahab teha minuga intervjuu, mis peab ilmtingimata jõudma järgmisse, valimiste eelsesse Ekspressi. Esimene mõte oli ajakirjanik koos kõigi nimekirjadega kuradile saata. Olin kuulnud igasugustest nimekirjadest. Seal on figureerinud mitmed mulle tuttavad inimesed, keda on püütud psühholoogiliselt terroriseerida. Varem või hiljem on selgunud, et tegemist on osavate fabrikatsioonidega.

Oletasin, et meie jutuajamine võib asjale siiski kasuks tulla. Kuivõrd kogu jutt käis 1980ndate esimesest poolest, pakkusin välja variandi: otsida üles minu kunagised kolleegid etnograafiamuuseumi päevilt – nemad aga ainuüksi puutuvadki asjasse – ning omaaegseid sündmusi meenutada. Ekspressile see variant ei sobinud. Pole raske aimata, miks. Mõne minu tollase kolleegiga Jürgen siiski vestles telefonitsi, ent nende jutule, nagu hiljem selgus, ei pööratud suuremat tähelepanu. Jürgeni ülemustel Ekspressis ja viimaste ülemustel väljaspool Ekspressi oli oma asi ajada.

Näpud sahtli vahele

Millest ja mida Jürgeniga rääkisime, see on 2013. a 17. oktoobri Ekspressis enam-vähem tõetruult üleval. Suhteliselt normaalne lugu. Ühtaegu hakkas mulle üha enam tunduma, et Jürgen on liiga aus ajakirjanik korraliku tellimustöö tegemiseks. Naiivne oleks siiski arvata, nagu võiksid taolised pisiasjad väärata tõekuulutajate missioonitunnet. Ettevõetud tellimustöö tuli, nui neljaks, lõpule viia.

Pole tähtis, mis seisab intervjuus endas, tähtis on sopp ja kõmu selle ümber. Selle ülesande täitsid tellimistööga seotud persoonid Ekspressis eeskujulikult. Meenub, kusagil pärast 1995. a
märtsivalimisi tegi Tarmo Vahter minuga intervjuu. Neutraalne ja professionaalselt väljapeetud lugu minu arust. Eelreklaamis hõisati aga sõltumatult intervjuus räägitust, et „Tartu ülikooli õppejõud kahtleb holokausti toimumises“. Ei mäleta täpselt, vist oli see Marju Lauristin, kes soovitas Ekspressi tõeministeeriumile sündsuse piires püsida.

Tartu saagale pidi punkti panema valimiseelne teledebatt, kus ajakirjanikest kommentaatorite hulgas viibis ka vaba ajakirjanik Vedler Ekspressist. Temagi teadis tarviliku olevat nurjatu Schliemanni personaalküsimust lahata. Seejuures tuleb tunnustada nimetatud Vedleri julget pealehakkamist. Ärplemine publikumi ees olukorras, kus teiselt poolelt on võetud võimalus midagi öelda, nõuab erilist eetikat ja eriti mehist meelt. Muu hulgas laseb Vedleri südi etteaste heita valgust küsimusele, kes võis Hõbemäele sekundeerida tema telgitagustes tõeotsingutes.

Tegin repliigi Tartu Postimehele, ent siis viskus õigeaegselt ambrasuurile vaba ajakirjanik Kalmre ja käskis kirjatüki võrgust maha võtta. La commedia è finita.

See pole siiski kõik. Oleks ebaõiglane omistada kõnealune töövõit üksnes Ekspressile. Tõsine panus kuulus vaieldamatult ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimehele Mart Helmele. Helistasin talle päev enne Tartu teledebatti. Esimees soovitas mitte põdeda. Tedagi olla omal ajal välja kutsutud, ähvardatud näpud sahtli vahele lükata. Ja üldse olevat KBG teema ammu ära leierdatud. Hästi ja südamlikult rääkis kursusevend. Mõni aeg hiljem helistas Helme tagasi. Ent see polnud enam see Helme. Loetud tundide jooksul oli esimesest Helmest kujunenud teine Helme, kes ei sarnanenud põrmugi esimese Helmega. Esimees oli tajutavalt ähmis ja seletas, et mind tuleb ohverdada ning taandada linnapeakandidaadi kohalt. Oli see paanika? Võimalik. Kui see oli aga hirm kellegi või millegi ees, ei tahaks ma kunagi ega midagi teada selle hirmu tagamaadest. Nii või teisiti,

Helme talitas punktipealt nii, nagu Ekspressil ja tema telgitagustel niiditõmbajatel vaja oli. Ennekõike, võttis mult võimaluse esindada Tartu EKREt teledebatil ning esitada selle käigus auditooriumile kõikides küsimustes oma seisukoht.

Milleks kogu see lugu? Ehk on mõnikord tervislik meenutada valimisi enne valimisi. Peale selle tahaksin iseäranis Eesti Ekspressile südamele panna: valimised on ukse ees, on viimane aeg esineda oma tuntud headuses.

Aeglaselt jahvatavad issanda veskid. Ent ükskord nad jahvatavad nagunii.

Autor: Heinrich Schliemann alias Henn Käärik, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/02/2015 09:40:49



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17500305175781