„Teinekord kui küsitakse, kas amet tasub ära, olen vastanud, et kaks maja on valmis ehitatud ja kolmas on pooleli!“ tögab paljunäinud taksojuht Heinar Puksand. „Mõned hakkavad naerma, teised jäävad uskuma.“ Foto: Laurits Leima

Et alles nädalavahetusel tasus klient Tartus taksojuhile 100eurose suveniirrahatähega, ei ületa sohvrite endi seas uudiskünnistki.

Tõepoolest, kui üle on elatud paarimehe surm, napilt pääsetud poomisest, tuntud kõril habemenuga, näikse nii valeraha kui igapäevased külmarved olevat köömes.

Heinar: Paarimees pussitati surnuks
Minule on 1993. aastal nöör kaela pandud ja Žiguli käest võetud. Tookord oli hirmus bensiinikriis ja lasti eramasinad taksot sõitma. Kaks meest, neiu ja väike poiss tahtsid peale tulla, kuid neil polnud raha. Lubasid tasuks bensiini anda. Sõitsime Tartust välja Ulila poole ja poiss tahtis pissile. Pidasime kinni, neiu ja poiss läksid välja, mehed jäid sisse.

Äkki visati rihm ümber kaela. Jõudsin vaid süütevõtme välja tõmmata. Kas rihm läks katki või tuli üks ots peost, ei tea, kuid ühe jala sain autost välja. Libastusin ja kukkusin. Selle ajaga jõudis teine ümber auto joosta, mõlemal pikad teravate otstega kruvikeerajad käes ja juba minul silme ees. Olin sellel päeval alles alustanud ja raha mul polnud, kuid autoga sõitsid minema. Neiu oli Kaagverest pärit, poiss lihtsalt peibutiseks kaasa võetud.

Lõpuks saadi nad Rakvere lähedalt kätte. Auto oli rüüstatud. Ekspertiis mõistis üle 14 000 krooni välja. Miskit ei toimunud, kuni sellest lehes kirjutati ja seepeale sain vanglas istujatelt kätte 50 krooni. Sellega kõik lõppes.

Aastaid tagasi pussitati mu paarimees Külitse baari juures surnuks. Tollal oli selliseid punnsilmseid mersusid Tartus vaid kaks tükki ja eks need kaks õpilast seda autot ka tahtsid. Tänapäeval on asjad õnneks rahulikumaks läinud. Samas on mingi loll mood lahtiste jookidega peale tulla. Turvavöö ka ei meeldi – seda juttu pole mõtet üldse rääkidagi. Kui panebki, siis sõimab terve tee. Ega see taksojuhi elu trullala-trallala ei ole, peavad olema rauast närvid ja kõrge stressitaluvus. Töö juures hoiab rahvaga suhtlemine ja uudistega kursis olemine.

Mati: Äkki oleks mind hoopis maha löödud?
Peale tulid kaks purjus naist, kes teel Annelinna tahtsid vahepeatust. Üks neist läks majja, teisega jäime ootama. Ühel hetkel ütles autosse jäänud naine, et läheb vaatab, kus sõbranna on. Läksin mõne aja pärast vaatama, kuhu nad jäävad, kuid nad olid teiselt poolt maja välja jooksnud. See on mu ainuke külmarve, samas standardne.

Kord võtsin 6teistkümnest Kannust peale kolm meest. Siis müüdi Vahi tanklas veel öösel alkoholi, sinna nad tahtsid ka sõita. Poole tee peal hakkas üks rääkima, et ega nad mulle maksa. Läbi raadio andsin dispetšerile teada, et valmistu politsei kutsumiseks, kuid ma ei arvanud, et ta kohe helistab. Võmmid olid aga vaid mõnisada meetrit eemal ja jõudsid hetkega kohale. Mehed ikka jaurasid, et nemad ei maksa, neil pole raha.

Politsei võttis nad kinni. Tagaistmel maganud mehelt saadud rahaga maksti sõidu eest ja mina pääsesin minema. Hiljem kuulsin, et üks neist oli tagaotsitav. Ei teagi, äkki oleks mind hoopis maha löödud.

Urmas: Tagaiste on täis situtud!
Olen taksot sõitnud 26 aastat. Kuidas sa käituks, kui sul on tellitud sõit, inimene istub sisse ja sitahais hakkab üle pea käima? Palud maha minna, kuid tagumine iste on sitane. Mida politseigi siin teha saab? Nad ei tule tihti sellise asja peale väljagi. Sel aastal on nii juba kaks korda juhtunud. Eelmisel nädalal istus keegi läbimärgade pükstega esiistmele. Asi laheneb tavaliselt nii, et klient kompenseerib rahakotis leiduva summa ulatuses ja tuleb jälle keemilisse minna. Muidugi nad protestivad. Takso on nende jaoks nii odav transpordivahend – ongi nagu sõnnikuvedu.

Kunagi väga ammu on ka noaga kallale tungitud, kuid politsei sai nad lõpuks ikka kätte. Öeldi: astu autost välja ja jäta võtmed ette! Läks käsikähmluseks ja poistele lõppes olukord kurvalt, sest olin tol ajal viis aastat kickbox‘i ja karatega tegelenud. Sellistest oskustest tuleb ikka kasu. Ja kui tegeled jooksmisega, siis kiired jalad päästavad samuti.

Valerahaga pole kokkupuudet olnud, ei ole ka vajalikku lampi ning aega. 20 eurot on tavaline summa, mida ei vaevu kontrollimagi. Ei teagi, miks pätid seda viisi käiku ei lase. Aga Tartu on nii väike ja enamik sõite on tellitud, seega oleks see tagantjärele tuvastatav.

Heilo: Vene aeg oli siiski parim!
Korra on kallale tungitud, pääsesin siiski minema. See oli Nõukogude ajal kui pandi habemenuga kõrile. Õnneks oli kõrvalmajas pidu ja agarad peolised jõudsid appi, kuid kahjuks pääsesid pätid pakku. Kätte neid ei saadudki.

Iga päev on palju lolle väljakutseid. Jõuan juba kohale sõita, kui helistatakse, et tellimus tühistada. Sügisel püüti ka valerahaga maksta. Anti sajaeurone, kuid kuna polnud tagasi anda, sõitsime kesklinna Statoili raha lahti vahetama. Selle ajaga jõudsid nad juba minema joosta. Olen 36 aastat taksot sõitnud ja pean ütlema, et Vene aeg oli parim. Praegusega ei anna võrreldagi. Klientide suhtumine on siiski paremaks muutunud, ollakse viisakamad.

Peeter: Ärge tulge taksojuhte õpetama!
Maksmata pole veel keegi jooksu pannud. Peamiseks probleemiks on aga inimesed, kes on elanud Tartus kogu oma elu, aastakümneid. Kui sõidan sihtkohta kõige lühemat teed pidi, siis peavad nad end nii targaks, et kukuvad õpetama ja kommenteerima. Olen ka ise terve elu Tartus elanud, taksoga sõitnud neli ja pool aastat, tean linna peast. Ma ei sõida ju ringiga! Saan aru, et kliendi harjumuspärane tee on teine, kuid see ei pruugi otsem olla.

Rahu huvides on mõistlik alguses küsida, mis teed mööda minema peaks. Näiteks bussijaama juurest Annelinna sõitmine käib ikka Võidu silla kaudu. Esimesest ristist paremale pöörates hakatigi kord kisama, et „Annelinn, Annelinn...“. „No ja panimaju, Annelinn. Annelinn na prava!“. „A patšemu ne na leva?“ Aga see on juba ring ju! Uus sild ise juba ligi kilomeeter. Miks niisama sõita? Ei taheta aru saada. Analoogsed probleemid on kogu aeg. Provotseerijaid on kõriauguni, kuid peab suutma rahulikuks jääda. Ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Mati: Noored plikad röögivad: „Laku mind, laku mind!“.
Vägivallast olen pääsenud, kuid külma on ikka tehtud. Öösel algavad peamised probleemid. Päeval pole tavaliselt häda midagi ja kohtab huvitavaid inimesi.

Üks soomlane tuli joostes jutuga, et taksojuhid teavad kõike ja sedagi kust saab viagrat. Soovitasin apteeki minna. Soovis vist leti alt saada või miskit. Kord istus üks imelik välismaalane peale, seisin jälle hotell Tartu ees. Kukkus näo ees mingi kaardiga vehkima, et sõidame nüüd sinna. Hotelliks oli Dorpat, mõnikümmend meetrit kaugemal.

Korra olen vedanud ka ühte paari Tartust 70 km kaugusele. Naisel helises telefon ja kuulsin, et nad saavad kusagilt lastele toiduabi. No kurat, kui sul seda vaja on, siis miks sa sõidad taksoga? Arve on ju meeletu! Nad peaksid taksost suure ringiga mööda käima! Kuu alguses on öeldud, et sõida maja ette, siis kõik näevad, kuidas ma mersuga koju tulen. Kui inimene tahab sõita, siis me ka sõidame, kuid paneb ikka mõtlema küll.

Märatsevad rohkem noored plikad. Nemad on jubedad kujud. Üks röögib teisele: „Laku mind, laku mind!“, no mida mina seal siis tegema pean? Joovad end täis ja ropendavad meeletult. Ikka sellist teksti pannakse, et endalgi piinlik. Igal juhul hullemad kui noormehed.

Ma ei saa aru, miks ei jooda kõrtsis ära kõike, mida ostetakse. Siis tulevad plasttopsidega taksosse. Kui nad välja viskan, sest lahtise joogiga ma autosse ei luba, saadakse vihaseks. Aga mul on ju põhjus. Üks klient sai friikartulite karbi varjus joogiga sisse ning märkamatult ajas topsi ümber. Minul oli siis selleks päevaks töö läbi, sest ma ei saa tagumisele istmele kedagi ju lasta, kui seal on kõik märg.

Jane: Mehed ajavad ikka ligi!
Otseselt külma arvet pole tehtud, korra on siiski üks purjus noormees rahakotita sõitnud. Mis mul muud ikka teha, kui viskasin välja. Mehed ajavad ikka ligi, vahet pole, kas purjus või kained. Liiale siiski ei minda. Mulle meeldib olla oma aja peremees. Vähemalt kassapidaja palga teenin ma ka siin välja. Olen olnud ka ettekandja – vahet pole, kus need purjus inimesed on. Valeväljakutsetest olen õnneks pääsenud, sest ma ei tööta ühegi konkreetse firma all. Mul on oma klientuur ja lähen kohale, kui mulle helistatakse või seisan posti all.

Autor: Juhan Lang, Laurits Leima, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/06/2012 01:13:13



Tweet