Kõik uudised Paberväljanne Online

Onu Bella: Kui inimesed teevad midagi sundkorras, siis tulemus on sitt!

Selline lähenemine nagu tegime 90ndatel: fonogramm ja suumaigutamine, on ajalugu, see unustage ära! See ei paku tegelikult mitte midagi,“ kurvastab Onu Bella tolleaegseid fänne. Juhan Lang

Igor Maasik alias Onu Bella on kodumaise meelelahutustööstuse Boratina piire kombanud ja stampe murdnud aastakümneid. Viimasel ajal pealtnäha rahulikum raadio- ja kirjanikutöö pole vanameistri mõtteteravust uinutanud. Vastilmunud autobiograafiline kolmas köide „Dekameron“ on selle elav tõestus.

Miks on sinu uue raamatu nimi „Dekameron“? 
Kui oleme originaalis „Dekameroni“ lugenud, siis seal on storyline (sündmustik ingl) samasuguse vormi kohaselt kirja pandud. On üks lugu, mida pikivad teised palad, mis on pärit täiesti erinevast teemast. Iga raamatut kirjutades tahaks teha midagi erinevat eelmistest teostest. Nii on selle vormistus ka teine. Siin räägitakse sellest, millest esimeses raamatus ei räägitud – meelelahutusmaastikul olemisest ennekõike ansambliga Öörahu. Põhimõtteliselt võiks minu esimest teost alapealkirjastada „Naised“. Teine teos võiks alapealkirjaks saada „Kodu“. Ja viimane „Töö ja puhkus“.

Esimene teos oli kõige isiklikum? 
Jah. Kusjuures ka sellest osast jäi tegelikult väga palju välja. Olen näinud, kuidas on kirjutanud inimesed, kes niinimetatud autobiograafilise teosega välja tulevad. Oled sa näitleja, muusik või kes iganes. Inimesed kirjutavad, et oi kui hea ma olin ja kui hästi ma tegin. Minnakse enesekiituse mädasoosse. Olen üritanud kõigis kolmes teoses vältida enese saba kergitamist, kuigi mööda sellest ei pääse.

Jättes enda ego kõrvale, üritasin anda oma visiooni sellest, milline oli üldse tolleaegne skeene meelelahutusterritooriumil. Ma ei ole kunagi ennast muusikuks pidanud, olen pidanud ennast meelelahutajaks. Teose kirjutamise poole pealt oli natuke spetsiifiline, et see nõudis tunduvalt rohkem tööd arhiivis.

Väga paljud asjad on kuupäevaliselt dateeritud. Abimaterjalina sai kasutatud tollel ajal üllitatud ajakirjanduslikku materjali: ajaleheväljalõikeid, tööd on tehtud raadiomaterjalidega ja telesaadetega. Lõpus täielik diskograafia ja lugude saamise tekkelood, impulsid.

Reisikirja pattern’i (struktuur ingl) alusel on välja mõeldud paljudel juhtudel lähenemine, et on kaks peategelast, kes vaatavad nii ennast kui neid ümbritsevat kaasaega. Nii eestlaste kui eurooplaste pilgu läbi. Kusjuures see ei ole eriti suur peapai meie rahvuskaaslastele. Pigem on see häbiplekk, mis on võimendatud ja isegi mitte ülepakutud võtmes kirjutatud. Pigem pehmetes võtmetes, mille pärast meie, eestlased, peaksime mujal maailmas ja muus keskkonnas võibolla pisut piinlikkust tundma.

Minategelane oled sina?
Jah. Need tegevused ei pruugi olla alati ühesed, aga inspiratsiooniallikana on nad kaljukindlalt läbi tehtud ettevõtmised. Ja läbi analüüsiprisma on leidnud ka trükiteksti.

Kes on Pärlirätt?
Geete Pärlirätt on fiktsioon, väljamõeldud tegelane. Teda kodanikunimega ei eksisteeri. Tal on kindlasti olemas prototüüp, aga ma ei taha siinkohal öelda, kes ta on, sest ma ei ole saanud sellelt inimeselt nõusolekut tema isikut avaldada.

Kui valutult „Dekameron“ sündis?
Ma valetaksin, kui ütleksin, et see kõige valutumalt sündis. Äärmiselt palju oli vaja teha eeltööd. Õnneks on mul enda arhiiv, mis kahjuks küll ei ole korralikult süstematiseeritud. Kui kirjutan, ei mõtle ma ainult lugeja peale, kuigi lugejale tuleb ka mõelda.

Lugejale mõtlemist ja seda, kuidas sa ise kirjutad, seda impulssi tuleb hoida tasakaalus. Raamatuga ma ei tahtnud teha Kersnat. Kui sa nüüd vaatad seda ja vaatad paljusid elulooraamatuid, siis see ei ole pildiraamat või laiendatud Kroonika artikkel. See on juturaamat.

Kersna on halb näide?
Ta on halb näide ja kusjuures ega ta seal suurt sittagi vist ise ei ole viitsinud kirjutada. On lasknud teistel inimestel kirjutada. Kui hakkasin esimest raamatut kirjutama ja mulle ettepanek kirjastuselt tehti, siis ütlesin, et on kaks võimalust: kas kirjutan selle raamatu ise või seda raamatut ei kirjutata üldse. Keegi teine ei hakka kirjutama minu mõtteid ümber sellepärast, et siis ta annab paraku oma attitude’i (hoiak ingl) ja oma stiili raamatule ja see ei ole enam Onu Bella.

Oli raamatu kirjutamine sisemine sund või pigem kirjastuse tellimus?
Mul ei ole kunagi mingisugust sundi olnud. Kui inimesed teevad midagi sunniviisil, siis tulemuse nad võibolla saavad kätte, aga see tulemus on sitt! Lugejat sa ei peta sellega, et see on pooleldi tellimustöö ja oled punnitades teinud, sul Damoklese mõõk ripendab pea kohal ja siis pead hakkama kirjutama. See, mis tuleb järgmisesse mitteautobiograafilisse teosesse, on mul juba laagerdumas. Ütleme tainas on kerkimas.

On „Dekameron“ Onu Bella või Igor Maasiku raamat?
Autori all on Igor Maasik.

Kas sa ise distantseerid end Onu Bellast?
Oi ei! Miks ma pean distantseerima? Onu Bella – see müüb nii hästi! Sellel võibolla on omad hapud küljed ka. Kui võetakse sõnapaar Onu Bella, siis ennekõike assotsieerub inimestele see, millega sai 90ndatel tegutsetud. See on suurepärane kaubamärk, millega saab edasi opereerida ja manipuleerida. Pigem on see bisnes.

Kust tuleb inspiratsioon?
Järsku tuleb, spontaanselt. Näiteks eile mõtlesin, mis ma neljandasse teosesse kirjutan. Ja idee tuli väga spontaanselt. Mul tuli onaneeriva koera idee (naerab). Ja selle ma realiseerin ka, vabalt! Mitte roppus roppuse pärast. Idee ja mõte peab olema.

Onu Bella kui ärimudel – ega tänapäeval vist enam millegi taolisega šokeeriks?
Meelelahutusmaailmas ja muusikamaastikul on artistiks saamine väga devalveeritud. Olen inimene, kes tegelikult ei oska väga hästi viisi pidada. Kui ma pingutan, siis seltskonnas võin küll laulda.

Praegune meelelahutustööstus – on siin avastamata turunišše?
Kaasaegne popskeene on Eestis minu jaoks paraku 90–95% igav. Sihukest asja on väga raske järele teha ja uuesti. Kui Öörahu lõime, siis tegelikult ei hoomanud tol momendil, et olime fenomeni loomise künnisel.

Praegu kirjutad neljandat raamatut...

Ei ole veel kirjutama hakanud. Praegu tuleb panna paika mõtted. See peab olema mitte elulooraamat, vaid romaan. Sinna tuleb kõvasti fiktsiooni, kuid tahan seal põlvkondi ühendavat linki siiski hoida.

On see seotud Eesti ja muusikaga?
Muusikaga kindlasti mitte! Muusika tuleb ära unustada. Kindlasti on see seotud Eestiga. See on tegelikult seotud ühe eestlasega – väikekodanliku, kartliku ja ara eestlasega. Onu Bella unustage ära sel momendil. Onu Bella on ainult autor.

Kuna oodata võiks?
Aasta pärast.

Kuidas sa enda jaoks kirjutamise avastasid?
Arhiivide kallal töötades leidsin ühe huvitava asja. Kuskil 1992–1993 küsis üks sinu kolleeg, mis ma siis hakkan tegema, kui keegi enam „Ma võtsin viina“ ei kuula? Vastasin, et hakkan raamatuid kirjutama. Kirjutan elulooraamatu. Sinnapaika see jäi. See oli ettenägemus... Mulle hakkas see meeldima ja on hingelähedane, sest ma ei ole inimene, kellele meeldivad suured seltskonnad, ma ei ole suhtleja tüüp.

Milline on sinu igapäevarutiin?
Teen meelelahutust. 70–80ndate diskomuusika on minu kollektsioneerimise espessialiteet ja puhkeõhtutel käin mängimas. Ansambliga paar-kolm korda aastas olen käinud, mitte rohkem. Ei ole vajadust.
 

„Järgmisel hommikul ärkasin erakordselt vara, noorik mu kõrval magas rahulikku puhkuseuimas und. Esimese mõttena turgatas pähe küsimus, kui mitu laiki on saanud minu pildid Facebookis.“
„Aga kui nüüd asja tuumani jõuda, siis olen mõelnud ka sellele, miks meie, eestlased, oleme aastatuhandete jooksul suutnud rahvusena püsima jääda. Eestit on vallutanud taanlased ja põletanud venelased, meie emasid on nikkunud rootslased ja tütreid on vägistanud sakslased.“
„Nii?“
„Vaat sellepärast olemegi rahvusena säilinud, et meil on kõige võõrapärase ja tavatu vastu põlgus. Eestlane on egotsentriline ja upsakas.“
„Esimene vitsanähvakas Petja tagumikule vallandas väljakannatamatu ja kõrvulukustava kiunumise. Magamistoa põrandale ja voodikattele pudenes lugematu arv pehmeid pajuurbi, mille sametise pealispinna puudutus meenutas Tsapiku koonu silitamist. Petja palus jumalakeeli lõpetada nuhtlemine, kuid avansiks tulevaste pattude eest järgnes veel üks sirakas. Etendus oli läbi.“
„Nimetet rahuldava publikuarvuga vabaõhutuur jäi mulle viimaseks. Meenutan seda aega üsna emotsioonitult, sest olin tülpinud, tüdinud ja väsinud poptsirkusest a’ la Onu Bella show. Minu leksikasse ilmus sõnapaar „sügavalt ükspuha“. Ma lõpetasin siis, kui pala kasutatud autode diskreetsest võlust oli kommertsraadiojaamade lemmik ja sai konserveeritud Eesti esimesele CD-formaadis kogumikule „Eesti hitt“.“
„Äraproovitud teemad, nagu seks ja joomine, toimisid mitmesugustes vormides ja kujul ning neid oli hea ekspluateerida kui kasseti müügiedu garantiid. See oli kindla peale minek, sest nii Aarnel kui ka Bella tiimil olid majanduslikud huvid.“

Autor: Juhan Lang, juhan@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/11/2012 14:29:05



test version:0.098984956741333