Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Tuluke toob vanemad kooliteo juurde

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ehkki vanemate abi on teretulnud, tunnistavad kõik osapooled, et lõppsõna jääb kooli juhtkonnale. Tuluke

Mõttetalgute korras kokku saanud Mart Reiniku kooli juhtkond, lapsevanemad, linnaosaseltside ja haridusosakonna esindajad otsivad uusi võimalusi lapsevanemate tihedamaks kaasamiseks koolielu arendamisse.

Kahetunnine kokkusaamine oli üks osa laiemast projektist ning ühtlasi esimene omalaadne üritus Tartus. Projekt „Tõenduspõhine uus lähenemine – uus koolikultuur Eestis (TULUKE)“ on rahastatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored“ taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis“.

Hoogne algus

„Arvestades, et Eesti koolides pole püsivat tava kuulata regulaarselt ära kogukonna arvamust koolielu kohta ja et tegu oli koolidele ootamatu olukorraga, läks kindlasti hästi,“ kommenteeris Kristel Ress, kes oli üks 60-st mõttetalgutel osalejast, esindades Supilinna seltsi.

„Me ei andnud ette ühtegi konkreetset teemat. Rühmad said sõnastada ootused koolile. Ootusi tuli väga erinevatest valdkondadest klasside korrasolekust kuni koolikultuurini. Oli ka ootusi, mis kordusid lauast lauda, näiteks trimestripõhine õpe, hoolivamad õpetajad, raamatukogu puudumine. Ettepanekud võib jagada 4 valdkonda – ootused õppekorraldusele, ootused klassikultuurile, ootused koolikultuurile, ootused füüsilisele keskkonnale,“ selgitas arutletut Kairit Peekmann linna haridusosakonnast.

Rikas isa, vaene isa

Ekspress uuris osapooltelt, kas taoline vabatahtlikkusel põhinev panustamine võib luua olukorra, kus mõne õpilase heaolu kannatab vanemate majandusliku kitsikuse tõttu ja teise õpilase hinded hakkavad paranema, sest tema ema kinkis koolile uued kardinad.

„Mõttetalgute eesmärgiks ei olnud vanematele rahastamiskohustuse panemine. Arvame, et koostöö on võimalik ka selliselt, et keegi ei pea välja käima täiendavaid vahendeid. Vanemad saavad teha ettepanekuid ka füüsilise keskkonna parandamiseks, kuid nende ettepanekute elluviimine jääb ikka koolile ning kooli pidajale,“ selgitas Peekmann.

„Ma pigem ei tooks rahateemat sisse, põhiteemad võiksid jääda selle juurde, et vanemad panustavad õppetöö mitmekesistamisse oma oskuste ja kogemuste kaudu: tulevad tundi andma või kutsuvad lapsi oma tööle, aitavad õuesõppe läbiviimisel, pakuvad välja ja aitavad ellu viia muid ideid koolielu toredamaks muutmiseks,“ lisas Aune Valk Karlova seltsist.

„Hindame ikka last, mitte tema isa panust kooliellu. Klassijuhatajana püüan teha kõik võimaliku, et ühes klassis saaksid sõbralikult läbi kõikidest sotsiaalsetest kihtidest lapsed. Paraku on tõesti nii, et aktiivsemad lapsevanemad saavad sageli oma tahtmise ja tagasihoidlikumad lepivad sellega, mis neile jääb,“ kommenteeris Tuuli Hiiesalu õpetaja seisukohalt.

Lapsi ei sordita

„Koolil on juhtkond ja õpetajad, kes vastutatavad riiklikus õppekavas ja Eesti ühiskonnas kokkulepitud põhimõtete elluviimise eest. Tänases Eestis oleme põhimõtteliselt kokku leppinud, et lapsi ei sordita. Koolis töötavad inimesed peavad erinevate huvide põrkumise korral tegema ühiskonna väärtushinnangutel põhinevaid otsuseid, et saavutada erinevate huvide vahel tasakaal. Vanemad ja kogukond kaasatakse küll kooli tegemistesse, kuid kooli juhtimine jääb ikkagi selle eest tasu saavate töötajate ülesandeks,“ kinnitas Peekmann.

Lapsevanemana projektis osalev Kristi Terep väljendas usku, et juhtkond on piisavalt tark ja kooli olulised huvid ei saa kallutatud ning mikrojuhtimisega tegelema ei hakata.“Kuigi mõni eesmärk võib olla mõõdetav alles aastate pärast, on see investeering tulevikku.“ lisab Terep.

„Isiklikult arvan, et fookuses ei ole mitte sõna „juhtimine“, vaid kooli kaasamine laiemalt. Kogukonda kaasatakse rohkem kooli ürituste korraldamisse, osalemisse, tehakse ühiseid projekte, vaadatakse üle senised koosolekute pidamise vormid, infotundide asemel peetakse dialoogi ja üheskoos tegeletakse murekohtadega,“ täiendas Peekmann.

Kitsaskohad süsteemis

„Vanematel võiks olla võimalus kaasa mõelda, küsida, arutada laiemalt kui vaid hoolekogu tasandil. Lõplikud otsused peab tegema siiski kool. Oluline on ka, et vanemad moodustaksid kas või klassi tasandil üksteist usaldava kogukonna, kes oleksid koolile partneriks laiemalt kui vaid igaüks oma lapse arendamisel,“ arvas Valk.

„Vanematel on erinevad huvid või ollakse passiivsed, mistõttu väiksemgi halvasti adresseeritud kriitika võib protsessi rikkuda,“ märkis Valk, lisades, et õpetajad on ülekoormatud ja endiselt võib kohata arusaama, et vanemad käivad koolis vaid siis, kui laps on pahandust teinud.

Ress täiendas teisest küljest: „Paljudel aktiivsetel inimestel on juba vabatahtlikus korras võetud ülesandeid ja nad on üle koormatud. Loodame, et meie projekt tõmbab kaasa ka neid, kes seni on kõhelnud.“

Panus tuleks ära kasutada

„Esimese sammuna on juba tehtud Mart Reiniku kooli kogukonna list – see on suur samm edasi. Nii on loodud infokanal, kus jagada oma mõtteid, tõekspidamisi ja kaasata huvigruppe,“ oli lapsevanem Terep rahul.

„Võiks kasvada vanemate valmisolek panna oma lapsi kodulähedasse põhikooli, kuna praegu põhineb koolivaliku otsus sageli kuulujuttudel ja juhuslikul informatsioonil,“ võttis olulise kokku Kristel Ress Supilinna seltsi esindajana.

Valk lisas, et inimesed, kes on valmis panustama kooliellu, on olemas, kuid nende valmisolek tuleks heas mõttes ära kasutada. „Klassijuhatajana oleks mul hea meel, kui lapsevanem tuleks mulle appi ekskursiooni või klassiõhtut korraldama,“ tõi Hiiesalu näite.

Autor: Janari Kintsiraud, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/11/2014 23:19:48



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17873311042786