Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Siberis represseeritu: plaanisin kättemaksuks Idel Jakobsoni mõrva

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
„Pärast on väga nukker tunne nagu tühja kõrtsi laulus: kõik on juba läinud ja mind on üksi jäetud,“ kirjeldab Heino Noor oma tundeid elamist täitvaid vanemate fotosid taas kokku pakkides. Kaur Paves

Oma sünnipäeval NKVD-le ema kaotanud Heino Noor tunnistab eluõhtul juudi tšekist Idel Jakobsoni tapmiskava.

Möödunud 24. aprill tähendas Jaama tänaval vanaduspõlve pidavale toksikoloog Noorele küll 93. sünnipäeva, ent tähistanud pole mees vanemaks saamist juba üle 70 aasta. Kogu tema elu on saatnud teadmine, et 1942. aastal pidi ema Salme Siberi avarustes oma ainsa poja sünnipäeval timuka kuklalasku tundma. Kolm päeva varem oli maha lastud isa Karl.

Igavene häire

Teenekas psühhiaater kinnitab, et elu lõpul on vanemate surmast saanud psühholoogiline dominant, millest ei saa üle ega ümber. „Muidugi ei saa ma olla vaimselt täiesti terve,“ tõdeb ta, märkides siiski, et mõistuse juures ei taju vigu olevat ei ta ise ega lähikondsedki. „Kui mitte muud, siis on meil minu näol tegemist sellega, mida meditsiinis nimetame posttraumaatiliseks stressihäireks. Läbi tehtud sügavad vapustused, katastroofid jätavad paratamatult psüühikasse oma jälje.“

Meditsiiniteoorias endiselt vabalt purjetav vanahärra tõdeb, et oluliselt hullemalt looduslikest ehk god-made katastoofidest mõjutavad indiviidi man-made sündmused. Nii ka tema põlvkonda ja eriti perekonda. „Kas me nimetame inimesi, kes minu pere saatuse määrasid, kurjadeks kommunismi teostajateks või proletariaadi diktatuuri paratamatuks kaasnähtuseks, on vormistamise küsimus, aga raskesti talutav ja seletatav ja tagantjärele raskelt puudutav nende tehtu on,“ räägib ta.

Haapsalust pärineva Noore vanemad reedeti sarnaselt tuhandetele saatusekaaslastele tuttavate, oma linna kodanike poolt 4. juunil 1941, kümme päeva enne juuniküüditamist. „Noore sotsialistliku riigi, Nõukogude Eesti tähe all polariseerus ühiskond, vastandus üksteisele, toimus klassivõitlus,“ kõneleb mees kibeda irooniaga. „Kohe tekkis hulk inimesi, kes tõttasid Nõukogude võimu teenistusse astuma, teisisõnu koputajad, kes üksteist üles andsid.“

Sööt vaenlasele

Karl ja Salme Noorele pandi süüks eeskätt seost vabadussõjalaste liikumisega, aga ka vastavalt politseikomissari ja naiskodukaitse esinaisena töötamist. Toimiku, kus kirjas ka äraandja nimi, sai Heino Noor kätte alles mullu suvel. „Boriss Melts tunnistab minu ema ja isa kohta, et tema teab neid kui nõukogudevastaseid,“ lajatab ta. „Meie perekonnatuttavaga tegu just polnud, aga advokaadina puutus ta vanematega ikka kokku.“

Vahemärkusena tõdeb Noor, et tõendusmaterjali vapside kohta panid suuresti kokku 1934. aastal nende eest võimu haaranud Konstantin Päts ja Johann Laidoner. „ Ei tahaks just vennatapuks nimetada, aga vend venna vastu võitlus see kahtlemata oli,“ ütleb ta. „Kogu selle materjali, mis vabadussõjalaste vastu koostati, kasutasid ju ära hoopis meie kõigi ühised verivaenlased NKVD-st, kelle kätte need sattusid.“

Toimikuid läbiva märke „vaps“ esitas laia tutvusringkonnaga mees ka ekspresidendi pojapojale, hiljuti patendiameti juhi kohalt taandunud Matti Pätsile. „Küsisin, mis ta arvab. Muidu on tubli ja tark mees, aga selle peale ei ütelnud midagi. Eks teema on väikse rahva jaoks väga valus.“

Silm silma vastu

Peasüüdlaseks peab Noor aga kurikuulsat ENSV julgeolekujuhti Idel Jakobsoni, keda kaitsepolitsei eeluurimine kahtlustas vähemalt 1800 isiku represseerimises. Nagu 619 saatusekaaslase puhul, seisab Jakobsoni allkiri ka Sverdlovski vangilaagris maha lastud Noore vanemate surmaotsusel.

„Määrus polnud mingisugune kohtuotsus, minu ema ja isa üle pole isegi näilist kohut peetud. Oli lihtsalt nõupidamine, kus troika, kes kas oli koos või oli see lihtsalt fiktsioon, otsustas. Ja dirigeeris kogu asja Idel Jakobson,“ ketrab vanahärra teda aastakümneid saatnud teadmist.

Kui Noor 1990. aastal arhiivide avamise järel Jakobsoni rollist teada sai, hakanud teda kummitama Talioni põhimõte: silm silma, hammas hamba, veri vere vastu. Kaitseliidu liikmel oli olemas põrandaalune Makarovi püstol ja laskemoon ning selge siht silme ees. „Teadsin täpselt, kus Jakobson elab: Lasnamäel Punasel tänaval,“ meenutab ta. „Mõtlesin, et lähen ja pühendan talle viis-kuus kuuli ning saadan ta Talioni printsiibi järgi teise ilma kui oma ema ja isa surnukstulistamise tegeliku korraldaja, olgugi et ta ei hakanud oma käsi isiklikult määrima.“

Pärast veretööd Punasel tänaval oleks Noor oma idee kohaselt naasnud kodulinna Haapsalusse sünnimaja juurde ja ülejäänud kuulidega kindla peale ka enda elu lõpetanud. „Ma ei oleks mingil juhul tahtnud veel mingisugusel kohtulavastusel, ehkki võib-olla psühholoogiliselt kergendavatel asjaoludel, aga ikkagi teise inimese elu kustutanuna osaleda,“ kinnitab ta. „Võib-olla pisut romantiliselt oleksin end Haapsalu lahe kaldal maha lasknud. Olen hea laskur ja tean, mida teen.“

Hirm Zuroffi ees

Oma lugu on Noor püüdnud avalikkusega jagada juba aastaid, kuid seni pole keegi söandanud Jakobsoni nimetada. „Läksin selle infoga ühe Eesti juhtiva päevalehe tolleaegse toimetaja juurde, nime ma nimetama ei hakka, ja pakkusin kirja pandud lugu repressioonidest ja muust. Tema luges selle läbi ja nõustus avaldama,“ meenutab Noor. „Kaks päeva hiljem helistas toimetaja ja ütles, et lugu on hea küll, aga võtame Jakobsoni nime ära. Vastasin, et lugu kaotab siis ju oma mõtte. Ja jäigi ilmumata.“

Noor tunnistab, et juudi soost tšekistist avameelselt kõnelemine pole tänagi täiesti riskivaba tegevus. „Praegugi käib meil aeg-ajalt Wiesenthali keskuse emissar Efraim Zuroff ja ütleb, et teil on siin veel kümme või kaheksa või viis meest elus, kes omal ajal politseipataljonis juute hävitasid,“ räägib ta. „Seepärast olekski justkui antisemitismi ilming, kui öelda, et Jakobson korraldas massimõrvu. Tahaks, et ei satuks veel aastal 2015 paadunud juudipõlgurite rubriiki.“

Sealjuures rõhutab Noor, et on olnud lähedane tuttav Eesti juudi kogukonna väga väärikate esindajatega, mõnega neist ka kollegiaalselt. „Suhtlesin tihti tänaseks lahkunud kogukonna esinaise Evgenia Gurin-Looviga. Tema lähedase sõbranna, samuti juuditari, zooloog Aleksei Turovski ema Anita Turovskajaga tegime koos Maarjamõisa haigla neurokirurgia osakonnas uurimusi.“

Sale madonna

Gurin-Loovi juures teed juues olevat mees ka pärinud, kuidas kogukond Jakobsoni tegudesse suhtub. Vastus on tal tänini sõna-sõnalt meeles: „Meie arvame, et Idel Jakobson oli kaabakas ja mõrvar, nagu neid võib leiduda igas teiseski kogukonnas ja rahvuses.“

Veretööst Punasel tänaval aga siiski asja ei saanud. „Emake ilmutas end mulle ja palus mitte kätte maksta,“ räägib usu ja teispoolsusega lähedastes suhetes olev Noor. „Arutasime vaimulikuga, mida siis teha, ja kroonlühter, nagu Juhan Liivi teoses, tundus lihtsalt öeldes mage olevat.“

Niisiis lasi mees hoopis Haapsalu kirikusse ema mälestuseks altari „Leinav madonna lapsega“ ehitada. „See on tahutud toomingapuust, autor on Hille Palm, kelle abikaasa Lembit Palm on samuti skulptor. Tema kodumajas Purtse külas Viljandimaal oli kunagi lebama jäänud üks toomepuupakk,“ selgitab ta. „Ega toomingas väga jäme olla ei saa, sellepärast on ka leinav madonna kaunis sale, võib-olla liigagi. See oli minu väljund selle asemel, et Idel Jakobson teise ilma saata.“

Tugi Savisaarelt

Leinava madonna ees on kastike, mis on täidetud Siberist, Eestist küüditatute ja arreteeritute vaevapaikadest toodud mullaga. Reisi Uuralitesse korraldas 1989. aastal ei keegi muu kui tollal valitsuse eesotsas olnud Edgar Savisaar. „Muide, olen märganud, et need, kes koos paljude teistega kirusid Savisaart – oli ju hea toon rääkida, et ta on venesõbralik ja nii edasi – suhtuvad praegu, kus tema olukord on teatavaks saanud, tunduvalt teistmoodi,“ märgib Noor. „Elatakse kaasa ja kõigil on temast õudselt kahju.“

Kui päevapoliitikast kõneldes jääb vanahärra vaoshoitult soliidseks, siis maailmavaatelisel tasandil on seisukohad jäänud kindlaks. „Omaette kategooria oli minu ajal rahvuslus või ka natsionalism, kui soovite – mitte ainult mingisugune maailmavaade, üks paljudest, vaid kasvatus maast-madalast,“ lausub ta. „Kuivõrd üldse tänapäeval üldisest maailmavaatest rääkida saab? Kristlust, budismi ega muud usku niinimetatud tsiviliseeritud maailmas ju pole. Moslemitel küll on ja selle ohvriks nad praegu langevad, meie sageli nendega koos.“

„Paadunud tüübi“ enda arvates tänapäeval absoluutset tõde ei olegi. „Praegu oleme pragmaatilised: tõde on see, mis here and now mulle edu ja kasu toob,“ arvab ta. „Kõik on mina-keskne ja peamine on muidugi kaif antud hetkest.“

Ülidemokraatlik pläma

Küll hooliti kõrgematest väärtustest Noore noorusajal: kohusetäitmine oli sisse programmeeritud ja selle järgi elatigi. Noor rõhutab, et kui tolleaegses Eesti kaitseväes kedagi kiideti, ei tulnud talle pähegi vastata nii, nagu praegu presidendile: „Tänan!“ „See olnuks sentimentaalne ja tobe. Mina pidin vastama „Minu kohus, härra leitnant!“

Küllap on seetõttu loogiline, et noore Noore sümpaatia just 1930ndatel tormiliselt hoogu kogunud vapside liikumisele kuulus. „Olen kuulanud nende juhti Artur Sirku kõnelevat 1933. aasta sügisel Haapsalu lossi ääres. Mäletan, et 11-aastase poisina oli see niivõrd sugestiivne, et judinad jooksid üle keha,“ meenutab ta. „Kas seda pahaks panna või heaks kiita, ei tea, aga tema olek mõjus Eestimaa üldises olukorras, sest kogu see erakondadevaheline jama, kus valitsused vaheldusid iga kahe-kolme kuu tagant, oli kõiki ära tüüdanud. See ülidemokraatia, kus igaüks võis plämada, mis iganes tal sülg suhu tõi, panigi vabadussõjalastele aluse.“

Samas tõdeb vanahärra, et just printsipiaalsus ja truudus võis tema põlvkonnale, kellele polnud üldjuhul ette nähtud sama vanaks elada, saatuslikuks saada. „Olime sunnitud poolt või vastu olema ja täitsime oma kohust. Nii läksime sõtta lauluga, mis oli nii laskurkorpuse kui Relva-SS diviisis poolel sama: „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel“.“

Surm päästis kohtust
Esimese Nõukogude okupatsiooni (1940–1941) arreteerimiste ning 1941. aasta juuniküüditamise uurimisel algatati kriminaalasi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi, Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julgeolekuministeeriumi juhtiva töötaja Idel Jakobsoni tegevuse suhtes. Eeluurimisel kogutud 32 köidet dokumentaalseid tõendeid näitasid, et teda oli alust kahtlustada vähemalt 1800 isiku represseerimises. Kuna aga Jakobsoni tervis halvenes, tuli prokuratuuril 1997. aasta veebruaris kriminaalasi tema suhtes lõpetada. Jakobson suri 93-aastasena 12. septembril 1997.
Allikas: kaitsepolitseiamet

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/05/2015 21:48:10



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38956880569458