Kõik uudised Paberväljanne Online

Ain Kaalep Tartu viimasest duellist 1948. a

Jätkan kolm aastakümmet tagasi toimunud usutelu refereerimist. Küsisin Kaalepilt, mida ta mäletab nn Tartu viimasest duellist üliõpilasmaja II korruse saalis, kus ta „daami au kaitseks“ ristas külmrelvad (=kahvlid) kaasvõitleja Eno Rauaga. Kaalep jutustas.

Meil tekkis kord sõbralikus nääkluses mõte, pidada maha üks väike tudengiduelli paroodia. Seda kõigi reeglite kohaselt. Kutsusin Eno välja traditsioonilise lausega: „Ma palun sind tõsiselt vaikida!“ Mille Eno väärikalt vastu võttis ja palus mul nimetada sekundandid.

Duelli pidasime peahoone kõrval asunud üliõpilasmaja kaminasaalis ja tõepoolest kahvlitega. Muid „relvi“ meil ju ei olnud. Reegel oli, et kummagi jalgade ümber tõmmatud kriidiringist ei tohtinud välja astuda. Nii et teineteist torkama me üldse ei küündinudki.

Eno Raud koos oma sekundantidega – nendeks olid Valmen Hallap ja Lennart Meri – sõitis üliõpilasmaja ette veovoorimehe vankril. Mina tulin oma sekundantide Erik Andreseni ja Heldur Niiduga jalgsi. Nähes vastaste elegantset saabumist voorimehel, olime kohutavalt kadedad: miks küll meie sellise idee peale ei tulnud.

Huvilisi oli kaminasaali kogunenud õige palju. Ringid joonistati kriidiga põrandale ja Valmen Hallap korjas kohaletulnuilt kopikaid. Neid kogunes omajagu. Mingit verevalamist ei toimunud, võtsime sisse vaid vehklejate poosid ja ähvardasime teineteist rapiiritorkeid imiteerides. Seetõttu tuli võitja välja selgitada kulli ja kirja viskamise teel. Loomulikult naeratas õnn mulle, sest kaitsesin daami au ja väärikust. Seejärel läksime kõik koos Werneri kohvikusse – ülikooli kohvikut ju veel ei olnud – ja iga osaline sai kogutud müntide eest ühe musta kohvi.

Niipalju siis Kaalepi suust kuuldut.

Mõni aeg hiljem avaldas äsja ilmuma hakanud ülikooli leht toimunu kohta vesteks vormistatud ja A. Maida autorinime kandva kriitika „Kah kangelased“ (16.12.1948). Selles süüdistati duellante „parunivõsude-riiukukkede“ kommete taaselustamise katses tänapäevases nõukogulikus ülikoolis. Ja kinnitati, et üliõpilaskonna valdav enamik ei jaga „härraste“ Raua ja Kaalepi imetlust kunagiste korpikommete vastu. Neil kahel olla „viimane aeg tõsiselt järele mõtelda ja muuta oma vaadet elule ja tööle“.

Kaalep jätkas meenutust. Mõne kuu pärast peeti aulas suur kommunistliku kasvatuse konverents, kus meile seletati, mis on nõukogude üliõpilasele lubatud ja mis mitte. Rida patuseid pandi oma tegu kahetsema – see oli tol ajal vägagi levinud kõnekunsti žanr. Esinesime meiegi: mina, Eno Raud ja Valmen Hallap. Oli meil kaelas teisigi patte peale „duellisüü“ – ei olnud me alati loengutel käinud ega ideoloogilistest üritustest osa võtnud. Eriti meeldejäävalt ja „siiralt“ kahetses oma tegusid Eno Raud, kelle sõnavõtt ajas peaaegu kõik kuulajad naerma.

Aga aeg oli tegelikult kurb ja karm. Meilt nõuti kas ei või jaa, mitte aga võib-olla. Kas must või valge, aga jumala eest, mitte mingeid vahepealseid, kirevamaid toone. Nelja silma all tegi meile noomituse tolleaegne dekaan arheoloogiaprofessor Harri Moora. Ta ütles: „Poisid! Kunagi enne sõda, kui ei olnud päevakorral teravaid ideoloogilisi küsimusi, võis teha tudengitempe, mis tahtsite. Aga praegu ei ole lihtsalt niisuguste naljade aeg.“

Noogutasime pead ja tema ees kahetsesime tõsiselt. Ždanovi juhitud suure ideoloogilise pealetungi foonil ei olnud süütu nali kaugeltki naljaasi. Selle eest võidi rängalt lajatada nii üliõpilastele kui nende õpetajatele. Ja seda me muidugi ei soovinud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/06/2016 21:36:49



test version:0.084076881408691