Kõik uudised Paberväljanne Online

Rannaläbu kuldajad

Täpselt 22 aastat tagasi ilmavalgust näinud Liivimaa Kroonika järjekordne number pühendas esikülje loomulikult kõigi aegade esimesele Pühajärve Beach Partyle, mille libeda sulega tindinautijad suisa Lõuna-Eesti Rock Summeriks titulleerisid.

Otepää kultuspralle peaesinejaks oli sedapuhku Rootsi emigrantide perest pärit eesti soost laulev tantsijanna Indra Kuldasaar, kes oli juba 1994. aastaks Prantsusmaal omajagu karjääri teinud. Just pikakoivalise Indra pärast veeretaski tubli tööinimene tulevase Kroonika peatoimetaja Ingrid Veidenbergi hinnangul oma autorondi talvepealinna poole – erinevatel andmetel nägi Pühajärve ääres kuni kümmet tuhandet “muusikasõpra”.

Analüütiku sõnul polnud vaatamata võrreldamatule lavasõuele publik Indra esitusest sugugi nii vaimutusest kui kodukootud 2 Quick Startist. “Pearu Pauluse üsnagi maotud tümpsulood tõstsid publiku pinkidele püsti ja iga teine tema liigutus pani plikad huilgama, mida aga ei saa kahjuks öelda supertäht Indra väljakutsuvate hüüete kohta,” märgib autor. Oma rolli võis siin mängida kauge külalise arrogantsevõitu hoiak: pärast hõiget “Nägemiseni, Kungla rahvas!” ei soovinud ta sugugi ajakirjanikega kokku saada ega ka mitte “Kungla rahvaga” edasi pidutseda, vaid põrutas mustanahaliste tantsupoistega motelli.


Tänaseks unustustehõlma vajunud Indra Kuldasaar hullutas 1990ndatel matsirahvast kergele ülbusele ja publiku alandamisele vaatamata.

Mõistagi ei saanud karmil kümnendil ükski rahvapidu mööda minna eluterve vägivallata. Eeskätt jäid külalistele meelde ülipüüdlikus valmisolekus seadusesilmad, kes otsekui pidevas häireolukorras tegutsesid. Politseinike tekst olevat olnud bravuurne ja võigas kuulata, a la “Lasen gaasi näkku, kui kohe vait ei jää.” ja “Tapan maha.”.

Kultuspidu peeti Pühajärve ääres kümme aastat, kuni pärast 2003. aastat vagatsejate ja keskkonnaaktivistide tõttu pill lõpuks vaikis. Tühimikku hinges püüab täita igasuvine Pühajärve jaanituli, mis siiski omaaegsete Beach Party reivideni pole küündinud. Kuldasaar toimetab Prantsusmaa raadioedetabelites ka viiendal elukümnendil, ent Kroonika tegi temast viimati juttu alles 2006. aastal.

Veelgi enam tähelepanu kui vormikad noorteiidolid saab suvises Liivimaa Kroonikas aga endine linna kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Riho Illak – on ju kohe algamas juubelilaulupeo pidustused. Tartu ülikooli haldusprorektoriks saanud hõivatud härrasmehele ei saa pahaks panna, et iga natukese aja tagant silkab ruumist dokumentidega sisse ja välja noor missifiguuriga neiu. “Katre on läänepärane sekretär, teda võib alati usaldada. Ta on saanud justkui üheks mu pereliikmeks,” pihib Illak Inno Tähismaale.

Lugejatele pannakse südamele, et Illakut on kõige lihtsam kätte saada mobiiltelefonil – kuulsite õigesti, tippametnik on juba 1994. aastal uude ajastusse astunud ja kohvermobiili moodsama ja pisema taskuvariandi vastu vahetanud. Uhkelt demonstreerib ta ajakirjanikule kõiki vägevaid võimalusi, mida EMT pakkuda suudab, näiteks kõne suunamist soovitud numbrile.


Staarametnik Riho Illak uhkeldab moodsa mobiiltelefoni, kiire auto ja siresäärse sekretäriga. Ain Protsi

Tagasihoidlikumast killast pole ka sõiduvahend: 1991. aasta Audi 100. “Küsimusele, kellele auto kuulub, jääb Illak vastuse võlgu,” märgib uuriv reporter. “Pika pinnimise peale selgub, et haldusprorektorile on ametisõitudeks ette nähtud “null-kuuskümmend-kolm”.” Illak rahustab samas, et ei näe vanade autode ülalpidamises mingisugust mõtet – tavatseb ju muidu rahuliku jalaga mees siis, kui peret peal ei ole, pealinnast Tartusse jõuda tunni-pooleteisega.

Kiiruskatsete meister Illak püsis haldusprorektori, hiljem direktori ametis 2009. aastani, mil koondamiskirves talle kompensatsiooniks 800 000 krooni määras. Uued väljakutsed on ta viinud kauaaegse kamraadi Jaak Aaviksoo alluvusse haridusministeeriumi, kus ta ametinimetuse kohaselt pidi koordineerima investeeringute strateegiat.

Kui autoga otse Pühajärve või tunni ajaga pealinna põrutamine on jäänud ajalukku, siis üks sündmus püsib raudnaelana eriti isasemate isendite kalendris: iga kahe aasta tagant peetav jalgpalli suurturniir. 1994. aastal oli järjekord USA korraldatud maailmameistrivõistluste käes, millele spordilembene kvaliteetleht terve tiheda külje on pühendanud.

Ajastule omaselt ülistab ka Liivimaa Kroonika narkoparun Pablo Escobari rahamägede toel maailma tippu purjetanud Kolumbia koondist, keda mõõduvõtu eel üheks suurfavoriidiks peetakse. “Alagrupi võitmine ei tohiks Kolumbiale erilist peavalu valmistada,” kirjutab analüütik Kalle Tihemets kindlal toonil.

Kuigi sama alagrupi loosimisel sai esimese paigutuse korraldajamaa USA, on ilmselt just neil kõige raskem vastastele väärilist vastupanu osutada. “Jalgpall pole USA-s teadagi kuigi populaarne spordiala ja seetõttu ei kuulu ka rahvuskoondis maailma eliidi hulka,” teab Tihemets. “On ülimalt tõenäoline, et juba pärast alagrupimänge tuleb kodumeeskonnal pealtvaatajaks jääda.”

Olari Taali naise kombel tagantjärele tark olles on kena härra Tihemetsale realiteete meenutada. Vastu kõiki ootusi murdsid Ühendriigid end kodupubliku rõõmuks kaheksandikfinaali, Kolumbia pidi aga juba pärast esimest kolme mängu kotid pakkima. Tagatipuks lõi kahe kõnealuse tiimi omavahelises kohtumises omavärava kokaiinikuninga nimekaim Andres Escobar, kes kodumaale naastes ka kärmelt teise ilma saadeti.

Autor: Liivimaa Kroonika / Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/06/2016 18:45:49



test version:0.099952936172485