Kõik uudised Paberväljanne Online

1941. a suve algusest Tartus

Peagi möödub 75 aastat meie kodulinna ajaloo ühest kõige dramaatilisemast ja traagilisemast perioodist – 1941. a sõjasuvest. Sündmused hargnesid just juulis – seega ajal, mil praegune Tartu Ekspress peab suvist puhkepausi. Nii et tuleb piirduda vaid osaga toimunust – ajaga enne rinde jõudmist Emajõeni.

Ööl vastu 14. juunit viis nõukogude võim Eestis läbi esimese massiküüditamise. Selle ohvriks langes Tartumaal kokku 1092 inimest, neist 630 otseselt Tartu linnast. Järgmisel päeval väljus siinsest kaubajaamast esimene ešelon Petseri-Pihkva suunas. Peagi järgnesid teised väljasaadetavate rongid.

Nädalapäevad hiljem, pühapäeval, 22. juunil tähistati Tartus nn „juunipöörde“ 1. aastapäeva. Kesklinnas avati kunstimuuseum ja Toomeorus rahvapark. Just siin teavitati keskpäeval kokkutulnuid sõja algusest – koidikul olid Saksa väed alustanud suurt pealetungi. Tartus kuulutati välja sõjaseisukord koos pimendamise ja öise liikumiskeeluga. Aknaruutudele tuli kleepida diagonaalselt laiad paberiribad, mis pidid vähendama pommitamisel õhusurvest laialipaiskuvate klaasikildude ohtlikkust.

26. juunil anti käsk tuua ühte kesklinna kooli kõik kodanikele kuuluvad raadiovastuvõtjad. Nii püüti rahval takistada Saksa ja Soome ringhäälingute sõjateadete kuulamist, mis andsid tunnistust sissetungi edust, samal ajal kui Nõukogude Informbüroo levitas paanika vältimiseks hoopis teist juttu. Et punaväel järgnes üks lüüasaamine teisele, sellest andsid tunnistust läbi Tartu valguvad Läti sõjapõgenikud, kelle tuumiku moodustasid Läti miilitsa hävituspataljoni salgad – igati ohtlik moodustis just taganemistee äärde jäävatele asulatele.

2. juulil alustati noorte meeste – kutsealuste mobiliseerimist. Neil kästi ilmuda koos paari päeva toiduga EÜS-i avarasse aeda ja näituseväljakule, kust viis tee juba kaubavagunitesse ja edasi itta. Paljud jätsid käsu täitmata ja hakkasid ennast varjama. See oli tunduv lisa linnas organiseeruvatele omakaitse gruppidele, kes ootasid õiget hetke võimu ülevõtmiseks.

4. ja 5. juulil toimus kibekiire varade ja inimeste evakueerimine veeteed mööda Peipsi idakaldale. See viidi läbi väikeste jõelaevade ja kõhukate lotjade veojõul. Samal ajal tehti Emajõe kallastel algust ulatuslike kindlustustöödega. Täitevkomitee käsul kamandati mullatöödele kaevikuid ja tankitõrjekraave kaevama kõik kodanikud 16.-55. eluaastani. Juhtus sedagi, et tänavatel peeti inimesi kinni ja sõidutati autokastis nn Jalaka liini rajama.

6. juuli hilisõhtul hakkas läbi linna voorima taanduvate punaväelaste mass, kes suunati järgmisest päevast jõe põhjakaldale üle Vabadusesilla. Kivisild oli juba õhkulaskmiseks ette valmistatud, sillale suured puuriidad laotud. Demoraliseeritud, ja tänavate äärde jäävate äride rüüstamisega tegeleva, hordi voogamine läbi Tartu lõunaosa kestis 9. juuli õhtuni. Selleks ajaks oli suudetud ka mingi kaitseliin organiseerida. Emajõe põhjapoolsele kaldale rajatud kaevikud mehitati punaväelastega, kes olid saanud pisutki puhata. Saksa vägesid ei olnud veel linnas ega lähikonnas nähtud. Nende pealöök suundus ju üle Pihkva Luuga-Leningradi suunas. Tartu jäi sellest õige kõrvale.

9. juuli koidikul süütasid punaväe sapöörid Kivisillale laotud puuriidad, et sulatada lahti kiviplokke ühendavad tinast klambrid. Sillalt tõusid kõrged tule- ja suitsusambad, kell 6:37 lasti Kivisild õhku. Võimas plahvatus kostis kümnete kilomeetrite kaugusele ja kivikamakaid ning põlevaid halge lendas üle linna – kuni raudteejaamani välja – laiali. Sõjatuli oli sõna otseses mõttes meie kodulinna jõudnud, kus lõunaosas seisid võitlusvalmis eestlased – omakaitsemehed, põhjaosa oli aga veel kaks nädalat punaväelaste käes.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/06/2016 18:52:32



test version:0.091624021530151