Kõik uudised Paberväljanne Online

Valimiskampaania avapauk

Presidendikandidaadiks mind küll ei esitatud, kuid see ei tähenda veel, et ma oma suu edaspidi kinni hoiaks.

Valus oli vaadata, kui palju hääli korjas riigikogus vanadelt sõpradelt endine kommunist Siim Kallas. Ühe lubaduse annan kohe ära: kui selline mees peaks Eesti presidendiks saama, siis kaalun kodakondsusest loobumist. Muidugi pole Kallas suvatsenud minu selleteemalisele pöördumisele vastata. Miks ei võiks minustki eakam vanamehenäss lihtsalt koju jääda?

Pehme löga

Enda vaade on aga hoopis pikaajalisem: olen otsustanud järgmisel aastal valimisliidu “Tartu 1000” koosseisus linnavolikokku pürgida. Mind oma tiiva alla võtnud skandaalne Meelis Kaldalu on kampaania juba käima lükanud ja tuhat nimekaarti ära tellinud. Varavõitu nagu alustada on, kuid kui noored tahavad minu peale kulutada, siis miks mitte.

Mind tasub toetada, sest tegelikult olen positiivse ellusuhtumisega ja kui on põhjust, siis ka kiidan nii teenindajaid kui tavainimesi. Seekord tahan meeles pidada Kivilinna Konsumi sõbralikku ja töökat kollektiivi. Soetasin sealt nimelt toidu kõrvale Kreeka salati – maitsel polnudki ülearu viga, aga tekstuurilt oli toode pehme nagu beebipüree.

Õnneks oli mul tšekk alles ja tormasin kohe kassapidajalt aru nõudma. Küsisin ülemust näha, aga tema võttis kohe purgi tagasi ja tagastas raha. Seekord ei õnnestudki skandaali korraldada, kuigi asi võib olla ka selles, et kogu poerahvas mind ja minu söakust juba väga hästi tunneb.

Heeringast arbuusini

Selgus, et see jälkus on toodetud Poolas. Ei soovita kellelgi küll odavat, kuid ebakvaliteetset Poola toidukaupa soetada. Poola sibul on pehme ja tomat kõva nagu kaalikas. Olen Konsumisse tagasi vedanud ka halvaks läinud heeringa ja hapnenud arbuusi ning alati raha tagasi saanud, mille eest kiidan.

Siiski ei tegele ma vaid väiklase vägikaikaveoga: karuse kesta all on peidus suur süda. Erilise luubi alla luban linnavolinikuna võtta loomade, eriti kasside olukorra – neist hoolin isegi rohkem kui naistest. Kahjuks seikleb Kivilinna kandis lugematu hulk kodutuid kiisusid, kellest keegi ei paista hoolivat.


Siim Kallase rahvusvaheline kogemus poliitikaanalüütik Uunot ei veena. Euroopa Komisjon

Ise olen loomakesi enda tiiva alla vedanud mitmeid, kuigi naabritel on selle kohta omajagu ütlemist olnud. Siit aga paistabki peamine probleem: kui tahta kassid varjupaika saata, peab heategija selle ise kinni maksma. Pole siis ime, et omanikud nad siis pigem niisama tänavale löövad.

Päästan näljast

Selle lollaka korra plaanin valituks saades küll ära muuta. Loomade äraveo eest peaks tingimata tasuma kohalik omavalitsus. Saan aru küll, et varjupaigas pannakse kassid tõenäoliselt magama, kuid vähemalt ei sure nad nälga.

Vajadusel suudan käituda ka karmilt, kuid õiglaselt. Seda on kogeda saanud need, kes ei suuda Kivilinna Konsumi esisel kogunemisalal lihtsaid reegleid järgida. Olen seal nimelt arvamusliidrina omastanud isikliku pingi ja tähistanud selle oma nime ja üheeurose hinnasildiga.

Enamik rahvast saab eesti keelest aru, üks asotsiaal andis koguni kaks eurot. Üks kepiga vene vanamees aga õiendab pidevalt, et mul pole selliste siltide paigaldamiseks õigust, ja keeldub maksmast. Lisaks kurdab ta pidevalt suitsuhaisu üle. Olen ikka rõhutanud, et ta ei pea ju minu kõrval seisma, mingu kaugemale või parem üldse Siberisse, seal on ruumi piisavalt.

Raivo mälestuseks

Vanatoile on mul kaval kättemaks juba valmis mõeldud. Aumehena ei hakka ma loomulikult nii eaka härra vastu kätt tõstma. Vastukäigu laenan hoopis kadunud sõbralt, väikest kasvu löömamehelt Raivolt. Linna peal käies päris ta mult ikka, kellega nüüd tüli peab norima, ja jooksis siis ohvrile õlaga sisse. Kui siis ütlemiseks läks, sai ta kõigist jagu, ka palju suurematest jõmmidest.

Sedasi toimetangi: põrutan venelasele lihtsalt õlaga pihta. Eks siis näis, mis ta edasi teeb. Küllap pikali käib, ta on ju liikumispuudega.

 

Siim Kallas
presidendikandidaat

Miks peaks üks pensionieas inimene ikka veel tahtma mõjutada Eesti tulevikku? Miks – kui ta ise võib oma senise eluga rahul olla ega ole ka olevikus tema enda jaoks närivaid muresid? Vastus on lihtne – sellel inimesel on lapsed ja lapselapsed, keda ta väga armastab. Ta tahaks väga, et ka nende põlvkond elaks rahus ja vabadustes.

Autor: Uuno Kivilinnast, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/09/2016 10:20:38



test version:0.1051139831543