Kõik uudised Paberväljanne Online

Tankid tulid ja takerdusid

Neil päevil möödub sada aastat ajast, mil britid saatsid I maailmasõja käigus läänerinde põhjaosas lahingusse uue relva – soomustanki.

Arvestades jalaväe tohutuid inimkaotusi esitasid just mereväelased idee hakata sõjaväljal kasutama roomikutel liikuvaid, kuulipildujate ning kahuritega relvastatud suuri sõjamasinaid, mille koodinimetuseks sai „tank“. Nende ehitamist ning kasutuselevõtmist innustas tolleaegne sõjavarustuse minister, 40-aastane Winston Churchill. Ja Kirde-Prantsusmaal üritatud suures pealetungis Somme’i jõel saadetigi esimesed 36 soomusmasinat läbimurret toetama.

Tankid pidid liikuma aeglaselt jalaväe ees. Muljuma puruks traattõkked, ületama kaitsekraavid, purustama kahuritulega vaenlase kuulipildujapesad ja külvama paanilist tankihirmu. Mis esialgu osalt ka õnnestus. Briti jalavägi liikus väheste kaotustega tankide varjust 3-4 km sügavuselt tugevatesse Saksa kaitseliinidesse. Näis, et rinne on selles lõigus läbi murtud, vaenlane löödud.

Kuid sakslased toibusid kiiresti, paiskasid kohale reservid ja suunasid suurtükitule otsesihtimisega just tankiroomikute pihta. Mõne tunni pärast olid kõik läbimurret toetanud tankid liikumisvõimetud. Osa oli pihta saanud, teine osa ei pääsenud üle kaitserajatiste. Enamikul aga ütlesid mootorid üles. Nimelt oli esimestel tankidel kummagi roomiku tarvis eraldi mootor ja ühe rikkiminek muutis sirgjoones liikumise võimatuks. Tank hakkas tegema koha peal ringe.

Lisandus inimfaktor. Enamik tankide arvukast – kuni kümneliikmelisest meeskonnast olid olnud sõjalaevade mehaanikud, mootoreid hästi tundvad mehed. Nüüd tuli neil tunde viibida hästi kitsas ruumis, mille õhku saastasid ja kuumendasid töötavad mootorid. Ajuti tõusis tanki sees temperatuur 40 kraadini, nii et mehed leemendasid higist. Lisandus närvipinge, kuna samal ajal tuli jälgida ümbritsevat lahinguvälja ja otsida sobivaid kohti manööverdamiseks või rabeleda mõne järsu tõusu ületamisel. Mehed kurtsid, et viimased kinnises teraskarbis veedetud tunnid olid neile tõeliseks piinaks.

Pealegi õppisid sakslased peagi uue relva vastu võitlema. Suurtükid varustati soomustläbivate mürskudega ja tanki ümbritsevasse „surnud tsooni“ jõudnud sapöörid suutsid lõhkelaenguid ning miine kasutades purustada tanki roomikud. Otsustav pööre kaitseliinide kiireks läbi murdmiseks jäi saavutamata, tankide tootmine, täiustamine ning üha suuremal hulgal lahingus kasutamine aga jätkus.

Esirinnas olid inglased, kel oli aasta pärast üle 500 Mark IV ja Mark V tüüpi keskmist tanki, mis liikusid maastikul kuni 8 km tunnikiirusega. Prantslased arendasid kergetanke, õigemini liikurkahureid, et asendada tohutuid veohobuste kaotusi. Paarituhande suurtükke vedanud hobuse hukkumine ühel lahingupäeval ei olnud sugugi haruldane. Pealegi suutis tank tulistada oma kahurist otse ette, hobuveol suurtükk aga mitte. Tule avamiseks tuli hobused lahti rakendada ja eemale viia, samal ajal kui mehed toru vaenlase poole pöörasid ja sihtmärki otsisid. Sakslastel oli kasutada paarkümmend sõjasaagiks langenud Inglise tanki – oma tankide hulgi valmistamiseni nad selles sõjas ei jõudnudki.

Küll aga paarkümmend aastat hiljem, kui soomusmasinad moodustasid juba omaette kiireid manöövreid ja ulatuslikke operatsioone võimaldava väeliigi. Saksa armee edu 1940. ja 1941. a suvistes välksõdades tugines eelkõige soomusdiviiside ja lennuväe hästi koordineeritud kiiretele löökidele, mis halvasid vastaspoole kaitse ja viisid rinde kokkuvarisemisel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 29/09/2016 09:47:38



test version:0.10162115097046