Kõik uudised Paberväljanne Online

Kirjanikud on linna raha peale maiad

Lastesõbrad Siim Lill ja Jaan Malin (vasakult kolmas ja neljas) täiendavast toest ära ei ütleks. Kesklinna kool

Kui rae plaan linna teravaima sulega kirjanikule iga kuu kaks miinimumpalka peo peale laduda volikogus läbi läheb, võib kõrgtintla seas oodata auväärt koha nimel tihedat rebimist.

Näiteks vabakutseline kirjanik Heiki Vilep pidas stipendiumi asutamist igati õigustatuks ja lisas, et võib-olla plaanib isegi kandideerida. „Saan oma aega vabalt planeerida ja oskan kirjutada. Mind on alati huvitanud linna käekäik, selles toimuv ja siinsed inimesed,“ põhjendas ta.

Rahatu udujutt

Paavo Matsin tõi välja, et tal on olnud pikka aega üks Tartuga otseselt seotud romaaniidee ja stipendium oleks hea võimalus see rahulikult valmis kirjutada. „Eks alati võib ajada igasugu udujuttu teemal, et tõelisel kirjanikul pole raha vaja, ometi peaks suuremate teoste puhul olema ikkagi võimalus täielikult keskenduda,“ rõhutas ta.

Jaan Malin kavatseb stipendiumile kandideerida hoolimata võimalusest, et tuleval aastal võiks ta pürgida hoopis kultuurkapitali toetusele, mis on suuremgi. „Kandideeriksin seega mitte niivõrd raha pärast kui seetõttu, et niikuinii olen terve oma elu rõhutanud, et elan Tartus, mille ülikool asutati 1632,“ selgitas ta. „Need inimesed, kellele olen seda rääkinud, on olnud seisukohal, et Tartu on üks huvitav paik, kui nii väärikas vanuses ülikooliga linnas tehakse tänapäeval nii omapärast luulet, nagu mina teen.“

Malinit, kelle „looming on lahutamatu esitusest“, toetas iseenda kandidatuuri välistanud Peeter Torop. „Minu arvates on väga hea, kui kohalikul kirjanikul on ka kohalik tunnustus võimalik. Lootuses, et statuut ei tee valimisprotsessi liiga formaalseks,“ täpsustas ta.

Igati hakkamas oli ka Jaak Sarapuu, tunnistades, et pole kunagi mingit toetust saanud. „Seepärast kandideeriksin elus esimest korda. Saaksin veel pühenduda loomingule. Kas on tarvis ka mingi paber täita?“ päris ta.

Noor kultuurikorraldaja, Vikipeediassegi jõudnud luuletaja ja kolme lapse isa Siim Lill nägi rahalist perspektiivi oluliselt pikemalt. „Taevased koorid rõõmustavad, sest iidne õukonnalauliku traditsioon, mida siiani Euroopa eesrindlikemates linnades viljeletakse, on Tartusse jõudnud,“ ülistas ta. „Kindlasti plaanin kümmekonna aasta pärast, mil olen ennast kirjanike liidu ridadesse võidelnud, kandideerida.“

Arne Merilai tõdes, et palgalise õppejõuna võiks ta linnakirjaniku rolli täita pigem kauges tulevikus pensionärina. „Vähemalt näitab Tartu muudele omavalitsustele eeskuju: asutatagu loomestippe,“ rõõmustas ta. „Soomlased võimaldavad meie kirjanikele loomestippe Itaalias Mazzanos ja Tamperes, aga meil midagi vastu pakkuda ei olnud.“

Suund kodanikupalgale

Sama põhimõtet tulevase kandideerimise kohta väljendas Jüri Talvet, lisades küll, et toetus võiks kanda nime „Tartu kirjaniku stipendium“. „„Linnakirjanik“ ei kõla hästi, jätaks mulje, et keegi kirjanik on linna teenistuses,“ arvas ta.

Meelis Friedenthal, kes esialgu küll ise ette astuda ei plaani, pidas stipendiumit lausa hädavajalikuks. „Esiteks on arusaadav, et kirjanduslinn peaks väärtustama kirjutamist. Teiseks näen seda ja teisi sarnaseid ettevõtmisi esimeste mõistlikult ettevaatlike katsetustena üldise kodanikupalga suunas,“ põrutas ta.

Samas pidas linna minevikku asjatundlikult ja huvitavalt kujutanud Friedenthali esimeseks sümboolseks linnakirjanikuks kolleeg Aare Pilv. „Tartu on kirjanduslinn, nii oma ajaloo ja traditsioonide poolest kui nüüd ka ametliku tiitli järgi. On loomulik, et linn oma n-ö poeta laureatus’t ülal peab,“ kõlas selgitus.

Põhikohaga arstina töötav Ilmar Särg rääkis, et suudab pere ära toita ka ilma linna abita. „Eks selle au järele küünitavad need, kel muud ametit pole. Kuna sissetulekuga on paljudel kirjanikel kitsas, siis ma küll toetan ühte uut võimalust, kuidas vaimuinimene võib ennast aasta vältel enam-vähem ära elatada,“ kõneles ta. „See stipendium ei peaks olema ka andmine teenete eest ega vaesustunnistus, vaid võimalus tegusale inimesele.“

Löödagu kaheks

Hasso Krull lausus, et uus võimalus tundub talle pigem auametina. „Siiski, kui kellelgi on linnakirjaniku staatus kas või üheks aastaks, oleks tal ehk rohkem mõjujõudu avaliku elu sfääris. Sellepärast arvan, et kandideerima peaksid noored, energilised inimesed, kellel on tahtmist ja pealehakkamist,“ taandas ta ennast.

Mika Keränen rääkis, et eelistaks juhul, kui linnal on vahendeid kirjanduse edendamiseks, jagataks summa pigem väiksemate stipendiumitena. Janika Kronberg aga pidas oluliseks, et stipendiume oleks vähemalt kaks. „Üks sisemine, tartlasele või kirjanike liidu Tartu osakonna liikmele, kes nii oma ilukirjandusliku loomingu kui ka muu tegevusega kujundab Tartu linna vaimset elu,“ visandas ta. „Teine on stipendium külaliskirjanikule ajavahemikuks paarist kuust kuni aastani, nagu see on tavaks näiteks Grazis Austrias.“

Kirjanike liidu Tartu osakonna juht Berk Vaher, kes on linnakirjaniku kontseptsiooni väljatöötamisel isegi kaasa löönud, märkis, et see on loodud silmas pidades paljude kirjanike ebaühtlasi sissetulekuid. „Et üheks taotlemise osaks on mõtisklus linnakirjaniku rollist, viitab eeldusele, et stipendiumi saaja oleks valmis ka laiemalt kirjandust tutvustama ja linnaelu teemadel sõna võtma – seejuures säiligu vaba mõte ja kriitikaõigus, linnakirjanik pole vaid õuelaulik,“ resümeeris ta.

Konkurentide seas läbi viidud küsitluses kogus enim toetajaid Mart Kivastik, kes aga kandideerimise välistas. „Aasta on liiga lühike aeg, palk on väike. Lisaks, ma olen kuulnud, on seal veel mingid tingimused kirjanikule, mida ta tegema peab ja kuidas olema. Kirjanik ei pea olema rohkem kui kirjanik, ta peab kirjutama, see on kõik,“ rääkis ta. „Ja kes mõtles välja kirjanikupalga suuruse? Mida rohkem Eestis sellest räägitakse, seda enam võib aru saada, kui viletsalt kirjanikke hinnatakse.“

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/11/2016 22:09:41



test version:0.10455393791199