Kõik uudised Paberväljanne Online

Sirvides Eesti kohanimede raamatut

Mul oli südasuvel sünnipäev.

Koosistumisele tulnud sugulased kinkisid just samal ajal avalikkuse tähelepanu pälvinud iga kandi pealt kaaluka üllitise – minuealine ei jõua köidet ühe käega tõstagi – „Eesti kohanimeraamatu“. Eesti Keele Sihtasutuse väljaanne. Koostajad Eesti Keele Instituudist, Võru Instituudist ja Eesti Kirjandusmuuseumist. Enam kui 1100 lk suures formaadis. Kaanele trükitud tutvustav tekst annab teada, et tegemist on ülevaatega Eesti kohanimedest. Nende vanusest, kujunemisest ja etümoloogiast. Kokku 6211 artiklit, mõnele lisatud veel viipenimed ja kohapärimus – rahvasuus levinud lood toponüümi kujunemise kohta. Lõpus kaardilisa, mille käsitsemine nõuab küll mõningat harjutamist.

Olid külalised läinud, hakkasin köitemürakat sirvima ja üksikuid artikleid otsima. Eelkõige neid, mis olid kuidagi seotud perekonnalooga, aga ka Tartu ja selle lähikonnaga. Nii sain mõndagi uut ja huvitavat teada ning põhjust senistes teadmistes kahelda. Kasvõi perekonnaloo toponüümika osas. Minu talupoegadest esivanemate juured on kindlalt Järvamaal, Koeru kihelkonna pinnases. Aga Järvamaa kui põlismaakonna kohanimi on küllaltki vastuoluline, sest tegemist olla Eesti kõige järvedevaesema maakonnaga. Ja nüüd nimeks – järvede maa? Ajaloodoktor Enn Tarveli arvates kajastuvat selles toponüümis vana baltikeelne sõna „jaura“, mis tähendanud soist, liigniisket, viljatut ala. Kohe tuli meelde, et Läti Henrik kiitis oma 800 a tagasi kirja pandud kroonikas Järvamaad just siinsete suurte külade ja avarate ning heade põldude tõttu.

Emapoolne popsipere elas Koerust põhja suunda jäävas Laaneotsa, isa suurpere lõunakaartesse kalduvas Liusvere külas. Aga isa vanasse passi oli sünnikohana märgitud hoopiski Norra, millele lisatud täpsustusena – Järvamaal. Siin asi klappis – Liusvere küla oli kunagi kuulunud Knorringute aadlisuguvõsa valdustesse. Mõisa uhke peahoone asus kogu Eesti kõige veerohkemate Norra-Oostriku allikate alal ja rahvasuus omandas nende mõis Norra nime. Nii nagu Wrededele kuulunud naabrimõisast sai Preedi. Koeru nimel ei ole aga midagi ühist koertega. Vanem vorm kõlanud kas Koike või Koikele ja 13. sajandi 2. poolel loodud kirikukihelkond Maria-Magdaleena, kohaliku kiriku kaitsepühaku järgi.

Isa sai kooliharidust Paides – paekivist, valgest lubjakivist oma eesti- ja saksakeelsed nimed saanud kreisilinnas. Alamsaksa keeles Wittenstein ja ülemsaksa Weissenstein – valget kivi tähendavad ju mõlemad. Ning I ilmasõja aegu taheti anda Paidele nimeks slaavipärane Belokamensk. Milleni siiski ei jõutud. 

Urbaniseerumine elik linnastumine viis mu vanemad Tallinna – Taani linna, nagu üldiselt seda linnanime lahti mõtestatakse. Kuigi on välja pakutud ka Talilinna – linnust, kus ka talvel elati. Ja paralleelnimena Kalevan linna, slaavipäraselt Kolõvani. Kuna eesti keeles tähistati „kaleviga“ tugevat, kindlat, siis „tugevasse linna“. Katseid siduda seda nimekuju araablasest geograafi al Idrisi 1154. a kaardile kantud 5 konsonandiga – araabia kirjas teatavasti vokaale ei märgitud – peavad asjatundjad põhjendamatuks.

Mõlemad sõjad läbi sõdinud isa ja maalt linna õmblejaks õppima tulnud ema said omavahel tuttavaks hoopiski Keilas. 1921. a kevadel, kui siinses Männikus peeti pritsimeeste pidu. Aasta hiljem abiellusid ja 1927. a suvel sündisin mina. Sünnikoht Tallinna keskhaigla. 11 esimest eluaastat elasin Kadrioru ääremail, siis võtsid vanemad kätte ja kolisid Keilasse, viies nii ellu ammuse unistuse oma toa ja oma loa järele. Keila – saksa keeles Kegel, muide, ainus Eesti toponüüm, mida ka Piiblis leidub, asula Jeruusalemmast nii 70 km edelas – on jäänud mulle siiani teiseks kodulinnaks. Aastarütm on 1946. aastast peale selline: 9 kuud Emajõe kallastel ja 3 suvekuud Keilas. Tallinn nii kolmveerandtunnise rongisõidu kaugusel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/11/2016 22:09:31



test version:0.10189485549927