Armastusest tulvil süda seljatab kiriku

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Põrandal väänlev naisekeha võitis kultuurikriitik Sten Sanga heakskiidu. Andres Keil

Sadamateatris etenduv Taani filmirežissööri Lars von Trieri kultusteos „Laineid murdes“ murrab nii südameid, peresidemeid kui ka kiriku kaljukindlat võimu.

Marian Heinati mängitud Bess kilkab suurest rõõmust, kui vastne abikaasa Jan (Ivo Uukkivi) temast juba pulmaööl õige naise meisterdab. Publiku paneb kergelt mui­gama nooriku siiras imestus, kuidas ikka meesterahvas sealt altpoolt paisub nagu kevadine kurk. Õnneks rahustab sõbranna (Katrin Pärn) naise kiirelt maha – see juhtub iga isasega ja midagi iseäralikku polevatki.

Haiged usumehed

Tegevus ise leiab aset seitsmekümnendatel Põhja-Šotimaal, kiriku käsk on püha ning Bessi liit naftaplatvormil leiba teeniva Janiga pole soositud. Seda tugevam peab olema noore naise veendumus oma armastuses, et pöörata selg usutegelaste heakskiidule.

Lavastust jälgides ohkasin mitmeid kordi kergendusest, et Maarjamaal enam püha veega pritsijatel sellist võimu eraelu üle pole. Ei kujutaks hästi ette, kuidas tänasel vabal ajal keegi tuleks ette kirjutama, kellega võib ühte heita ja kellega mitte.

Minu suureks meelehärmiks saab vaene Jan juba üsna etenduse alguses naftapuuriga kena tohlaka vastu pead ning pannakse haigevoodisse kosuma. Olgu ära öeldud, et voodis lamavat näitlejat on enam kui igav vaadata. Aga stsenaarium näeb ette vedelemise ning Uukkivi lebabki tubli poolteist tundi seotud peaga linade vahel.

Mõnel harval hetkel saadab vaid oma naist teiste meeste juurde ning vaene Bess kuulabki peast koputada saanud abikaasat. Jookseb mööda kahtlaseid mehi ja saab kahtlase naise maine külge.

Julm saatus

Lemmiku tiitli annan seekord Katrin Pärnale. Mõni naine peab nii vähe tegema, et sümpaatne olla. Isegi, kui ta lavalaudadele nuttes pikali heitis, puhkas silm tema kaunil kujul. Ja uskuge mind: ühelegi mehele ei meeldi nutta lahistav naine.

Murtud lainete üldine toon jääb siiski süngena kummitama ning eriliselt kriibib hinge invaliidiks jäänud Jani appikarje. Miks naine juba teda ei jäta, kuna kasutu tombuna ei tunne ta end enam mehena ega saa kaasale mitte midagi pakkuda? Või noh, pakub vaatemängu krampide näol ja võimalust endal mähkmeid vahetada. Elu on vahel kirjeldamatult halastamatu.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/03/2017 22:35:27



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25428295135498