Ühisraha mängupõrgusse viinud kohalik Viiol trotsib naabrite parkimiskiusu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Tänamatust esinaisetööst kurnatud Helmi Rander ei soovi aastatega kogunenud dokumendivirna poole vaadatagi. Kaur Paves

Näiliselt konsensuslik seadusetähe väänamine võib korteriühistule maksma minna tuhandeid eurosid – piisab üheainsa majaelaniku pisikesest protsessimissoovist.

Maitsekalt renoveeritud Anne tänava kortermaja matab idüllilise fassaadi taga üle pea kuhjuvaid finantspingeid, mille juured ulatuvad kümne aasta tagusesse konflikti. Nimelt vaevleb kohalik rahvas linnaosale nii omase parkimiskohtade põua käes, on aga otsustanud selle vastu võidelda sootuks omapäraste – ja nagu elu näitab, tulutute – meetmetega.

Nõukaaegne kord

Ühistu esinaise Helmi Randeri väitel kehtivad territooriumil juba ammu parkimisload, ent neid oskavad kavalpead juba edukalt kopeerida ja nii Ühisteenuseid tüssata. “Võtsime siis vastu otsuse, et firmaautodel enam parkida ei luba – kohti on lihtsalt niivõrd vähe,” meenutas ta saatuslikku koosolekut.

Puhastuskaubamaja sõidukiga ringi vurava Jaanus Soodla kinnitusel ei jagu eesti keeles piisavalt sõnugi, et öelda, mida ta naabrite plaanist arvab. “Meie majas ongi ainult kahel inimesel firma auto, nii et see otsus ei lahenda parkimisprobleeme mitte kuidagi,” põrutas ta, nähes valiku taga lihtlabast kiusu. “Samas mõnel lubatakse kahe autoga parkida, nii et ei tehta teist nägugi. Ma ju elan siin, ma ei tule siia rongi või autokolonniga, vaid ikka igapäevases kasutuses oleva autoga.”

Samuti ühistu juhatusse kuuluva Maria Tikerpuu sõnade kohaselt on aga juhtorganil võimatu kontrollida, mil määral paneelmaja ees seisvad ametiautod tegelikult elanikega seotud on. “Nõukogude ajal oli selles mõttes kord majas, et asutuse autod parkisid öösiti ikka asutuse territooriumil. Nüüd peab igaüks otse maja ette saama, hea veel, et trepist üles ei taha sõita,” arvas ta.

Öised kaebajad

Uus parkimiskord suruti enamuse jõuga läbi. “Esinaine ise hääletas koosolekul veel viie korteriomaniku volitusel,” selgitas Soodla allajäämist. “Ega need inimesed ei pruukinud teadagi, millest seal juttu tuleb. Mis teha, raske on inimesi koosolekule kohale saada.”

Otsuse viljad ei jäänud samuti tulemata ning kaks 30-eurost parkimistrahvi kujunesid senist tava jätkanud Soodla jaoks tõsiasjaks. “Pakkuge, mis kell Ühisteenuste kontrolör mulle trahvi tegi – kell 22.05! Sel ajal ei tule menetleja koeraga jalutamagi mitte, selge see, et minu peale kaevatakse,” hüüatas nördinud autoomanik. “Samas oma naabrid on minu toetuseks välja jooksnud ja küsinud, mis toimub.”

Varemgi avalikult õigluse eest võidelnud, ka kütusegigant Statoili ette võtnud Soodla ei jätnud asja siiski niisama, vaid suundus otsejoones kolmanda võimu poole, et skandaalne muutus tühistataks. “Mida ma pean siis tegema, kui mulle otsus ulatatakse ilma minuga läbi rääkimata?” päris ta. “Kusjuures ühistu esinaine soovitas ise, et kui mulle midagi ei sobi, pöördugu kohtusse. “

Ameerika avastamine

Varuli advokaadi abil õnnestuski ühistu seljatada. Randeri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et agarale majarahvale sai saatuslikuks kiirustamine: kuna esimesel koosviibimisel ei saadud kvoorumit kokku, kutsuti korduskoosoleku välja üks päev liiga vara. “Tulime inimestele vastu, et nad saaks reedel suvilatesse sõita, aga Soodla avastas nüüd mingi Ameerika. Oli ikka kuritegu küll, mõni tapab inimese ära ja ei lähe vangigi,” hindas Tikerpuu.

Lohakus viis koosoleku õigustühiseks tunnistamiseni ning ühistul tuleb nüüd koos kohtukuludega tasuda pea 1500 eurot. “Meie oma jurist oli tunduvalt odavam, kuid Varul tegi asja kallal 12,5 tundi tööd,” sõnas Rander. “Selle asemel, et hiigelsummasid juristidele maksta, oleksime võinud ju parklat laiendada, sest ega praegu parkimisprobleem ikkagi lahendust ei saa.”

Soodla hinnangul on päevaga hilinemine täiesti teisejärguline küsimus, sest probleem seisneb eeskätt ikka absurdses firmaautode parkimise keelamises. “Mille alusel nemad üldse otsustavad, kas sõiduk kuulub ettevõttele? Sellisele infole on ligipääs ainult politseil,” jäi mees nõutuks. “Kui aga küsisin, soovitati lihtsalt, et võta siis kleebised maha.”

Pattaya võimuses

Soodla heidab majavalitsejatele ette ka viletsat kommunikatsiooni: temaga pole suvatsetud suhelda ega tähitud kirjadelegi vastata, selle asemel on tormatud ajakirjandusse. Samuti ei väljastata talle olulisemate dokumentide koopiaid – viimast süüdistust Rander ei eitagi. “Kust mina tean, kui selline pätt oled olnud, võib-olla kasutad meie allkirju kes teab kus kohas? Tänapäeva arvutis võib ju kõike teha,” teadis vanaproua.

Näibki, et tegelik koer on maetud mujale, ning võimutüli tagamaid tuleb otsida 2007.-2008. aastast, mil Soodla vahepeal ise ühistut tüüris. “Enne Jaanust oli ka esinaiseks Helmi ja siis Jaanus muudkui õiendas. Otsustasime lõpuks, et paneme siis tema ette otsa ja las hakkab lõpuks ometi tegutsema,” meenutas Tikerpuu kümne aasta taguseid motiive. “Mitte midagi ta maja puuduste likvideerimiseks ei teinud.”

Veel enam: Randeri paberivirnas on endiselt aukohal paberivirnad, millel jäädvustatud Soodla-aegsed ühistu pangaväljavõtted: üks kümne tuhande kroonine väljamakse teise järel kuumimates tolleaegsetes Taaralinna kasiinodes, eeskätt Pattayas. “2008. aasta kevadeks oli 400 000 kroonist alles ainult 7000. Isegi uusaastaööl käis mängimas,” rääkis Rander. “Tunnistas muidugi omaks, et on raha kasiinosse viinud, ja ega tal midagi muud teha polnudki. Vanemad panid korteri panti ja aitasid võlga maksta, sügiseks oli see meil käes.”

Trussikute nimel

Soodla möönis, et igal inimesel võib elus eksimusi ette tulla, kuid talle jäi mõistmatuks, kuidas puutub aastatetaguste seikade väljatoomine parkimisse. “Kui see asi lahendatud sai, oli jutt, et sellega me enam edasi ei lähe,” toonitas ta oponentidele.

Randeri väitel aga järgnes just tema tagasivalimisele esinaiseks Soodla lakkamatu kriitika kõige ettevõetava suhtes. Küll ei kõlvanud härrale koristusfirma kvaliteet, mistõttu tema korrus ka nimetatud teenusest kõrvale jäeti, küll keskküttesüsteemi renoveerimine. “Hoiame kokku, aga tema tahab korterisse endiselt 27-kraadist sooja, et saaks toas trussikute väel olla,” sekundeeris Tikerpuu võitluskaaslasele.

Põhjus, miks Randeri klann piinliku looga avalikkuse ette tuleb, on esinaise enda sõnul õilis: soovitakse teisi korteriühistuid hoiatada, kui karmilt võib loominguline lähenemine ühiselu korraldamisel kätte maksta. “Ma ei taha, et keegi mind kohtu eest õigeks mõistaks, vaid näidata, kui tähtis on korrektsus,” kinnitas ta. “Paljudes teistes ühistutes pole isegi sellist dokumentatsiooni nagu mul, seal võib iga minut millestki kinni haarata.”

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/04/2017 19:08:19



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25636601448059