Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Jalgrattur - tänavate verivaenlane nr 1

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Rahu tänava otsas peaks autod teed andma. Paraku varjab vaatevälja kurv. Rasmus Rekand

„Pagana emaarmastajast omasooihar idioot. Lenda kohe maha! Lükkad, emamaivõi, ratast käekõrval või ma topin selle sulle sarved ees…“*

Muidu oli kõneleja täitsa normaalse mehe moodi. Alla 50 ehk, aga riietuse nõu ilmselt noorematelt küsinud. Vanakooli vurrud. Mis nüüd, tiraadi lõppedes, tatipritsmeist sätendasid. Kadestusväärses füüsilises vormis – rooli tagant vupsas välja murdosa sekundi jooksul (tühja see turvavöö, see on algajatele).

Sisukat vestlust sellises seisus isikuga luua ei õnnestu. Noh, et studeeriks koos neid märke postide otsas või punaseid triipe asfaldil. Liiatigi kui sa rattaga keset Võru tänavat oled. Jaamakorraldaja tähtkujust sajataja ronis tagasi pukki, et ülinapilt ratast riivamata minema kihutada. Tema halli maasturi numbrimärgi võiks ju siia kirja panna, aga … ma ei tee seda. Liiklusraevutseja ilmselt tunneks vaid tähelepanust rõõmu, kaugeltki mitte häbi. Sest tema TEAB, kuidas asjad on. Ega ei jäta seda endasse.

Mugav ja ohutu rattatee

Tuleb nukralt nentida, et sellelaadsed sõnelused, signaalitörtsud, sirutunud keskmised näpud on ratturi igapäev. Miks vihkavad jalgrattureid autojuhid? Ja jalakäijad?

Marsruut toimetusse algab umbes Võru-Aardla ristist. Suunaga linna poole, vasemal pool teed. Lai kõnnitee, millest pool mõeldud kaherattalistele. Ei mäleta täpselt, aga minu meelest juba tosin aastat viib see (suur tänu, linn) kiir väntajad vaid linna suunas. Turvaline, mugav ja VAID ratturite tarbeks. Ikka eesmärgiga soosida pedaalimist.


Ropka-Võru ristis pole ratturil eesõigust. Ehkki selline mulje võib jääda.

Jätame äärekivijutud seekord. Pole väga hädagi. Statoili ristis tuleb esimene äkkpidurdus. Vasakpöördega tanklasse lõiganud BMW-neiul on kiire otse sõitva rekka eest läbi mahtumisega. Otsesõitval ratturil on seni õigus, kuni ta elus püsib. Nii et pidur olgu pidevalt pooles vinnas.

Ristmik edasi, Selveri parklast välja sõitjate jaoks moodustavad kerge kurv ühes kalmistu aiaga parajalt piiratud vaatevälja. Polegi teist võimalust, kui nina Võru tänavani venitada. Blokeerides nii küll täielikult rattatee. Proua Toyotaga on sundseisus. Tema tagastangesse end vahetult ratturi ees kinni imev Fordi-mees mitte nii väga. Aga „käi jala“ märguanne näppudega tuleb ära. „Märk? Mis märk? Ratta pealt tuleb kõnniteel sõites maha tulla!“ raiub taat rahulikult. Nii on alati olnud. Tal on load juba pool sajandit taskus.

Raju Ropka rist

Ja nüüd kõige ohtlikum koht. Rattatee jätkub vaid paremal pool Võru tänavat, tuleb minna üle. Seisatan, üks jalg maas. Proua pisikese Hyundaiga peatub kohe, viipab käega, et mingu ma julgelt. Vastassuunas linna poole rühkiv kallur kiirendab hoopis. Mahun ohutussaarele ära küll, pääseb proua selja tagant liikuma. Liinibuss seisatab. Vajutan vändale. Torts signaali. „Käi jala“ teevad juhinäpud. Kas oleks paras hetk selgitama minna, et vändates saan ju rutem üle. Seisin, ootasin, ei kihutanud.

Mis valesti on? Sama marsruuti jala või lapsevankriga läbides pole mingit poleemikat. Juhid on viisakad, tähelepanelikud, heatahtlikud. Keegi ei ürita üle varba sõita, märgatakse kaugelt.

Kesk tänaval algab velorahva paradiis: kahel pool alleed „ühesuunalised“ AINULT ratturite päralt. Vaba ja Sõbra on „paremakäelised“, aga muidu lausa lenda.

Taevatee on sillutatud…

Esmalt kargab kastani tagant välja pulstunud hundipeni. Viiv hiljem pea sama ähvardava välimusega peremees. Jõuan napilt sõiduteele haaki tehes mööda. Ei julge jorisema hakata. Koeral ju hea murutriibul pabuldada. Majadepoolsel kõnniteel puudub selline võimalus.

Esimene lapsevangerdaja kiikab ise aegajalt selja taha, et ratturile aegsasti ruumi tehes murule manööverdada. Õnne tänava lähistel tuleb päris seisma jääda. Kaks mammat beebikärudega kulgevad kõrvuti rattateel ja lausa vastassuunas.

Juba eemalt olin kella tilistanud. Nüüd tuli tasuks ära kuulata pahameel, et nii võib laps virguda. Emade õla taga kõrgub jalgrattatee märk, nina ees „miinus“. „See on autodele! Et Kesk tänavas vastassuunas ei sõidetaks,“ rehmab daam, surudes vankri rattast mööda. Jätkates pahurdamist ülbete ratturite aadressil. 


Kuigi tänaval laiust jagub, eelistab 040TLV juht rattateel peatuda.

Tagantpoolt lähenevad vändates isa ja laps. Mees vänderdab puude alla murule, poiss astub sadulast maha, kitsaks kisub. Vankridaamid on vankumatud – ratturid peavad olema vanakuradi enda kätetöö!

Tähe tänavale jõudes peatub tsiklimees. Tõstab visiiri, päästes punaste huulte vahelt lahke naeratuse. Vabandust – tsiklinaine pakub velole teed. Tal ei ole kohustust. Aga viisakust küll. Tänan!

Sõitke rattateel. See on sujuv, mugav ja ohutu. Umbes nii lubas linnaisa linti lõigates. Ülikooli tänavale jõudmiseks olen sunnitud tegema peatusi kokku … Nojah, möönan – kõik eelnev ei juhtunud ühel retkel. Lükkisin paari nädala värvikamad seigad ritta. Valikupuudust ei tekkinud.

Ajude defitsiit

„See vajab aega, harjumist ja hoiakute muutumist,“ teab politseileitnant Kaido Iste. Käime-sõidame koos jalgrattatee läbi. Muidugi on ratturil sõiduõigus otse liikudes. Ristuvatelt teedelt sisse-välja pöörajad peavad sellega arvestama. „Ettevaatlik tasub muidugi mõlemal olla. Rattur liigub kiiremini kui jalakäia. Kui autojuhile aega piisavalt ei jää, on tagajärjeks õnnetus, kus viga saab tavaliselt nõrgem ehk rattamees!“ paneb Iste südamele, et „siku mängimine“ annab omal nahal valusalt tunda.

Surnuaia juures, kus „punane vaip“ ehk rattatee üle Võru tänava pöörab, pole aga ratturil eesõigust. Sinine rattamärk seda ei anna. „Ratast käekõrval lükates tekib ratturil teeületamise õigus, autojuhid peavad teed andma. Sadulas võib rattur peatumata teed ületada vaid juhul, kui on veendunud, et ühtegi sõidukit vöötrajale liikumas ei ole. Sealjuures ei tohi ohustada teed ületavat jalakäijat ja ülekäigurajal tuleb sõita jalakäija kiirusel,“ lisab Iste. „Sadulas olek pole keelatud – see on enimlevinud väärarvamus juhtidel. Selle konkreetse ristmiku puhul oleks ehk heaks lahenduseks nupuga valgusfoor.“

Avariisid aina enam

Karm statistika näitab, et käesoleva aasta nelja kuuga on Tartu maakonnas juhtunud 11 jalgratturiga seotud liiklusõnnetust (mullu oli neid 7). Eeldatult kõige rohkem (8) juhtus õnnetusi Tartus, Elvas kolm. Kasv on tulnud just linnades sees toimunud õnnetuste arvelt.

Numbritest ei joonistu küll välja kattuvat mustrit sündmuskohtadest. Sellel aastal on sagenenud õnnetused, mis on juhtunud suurematel sõiduteedel (uued ringristmikud, suurema sõidutee ületamised jne). Karmilt karjub aga näkku asjaolu, et 9 juhul oli õnnetuse põhjustajaks jalgrattur. Viimase kahe kuu jooksul on liiklusõnnetuse tagajärjel haiglasse viidud 7 ratturit.


Särtsakal emal jagub vankriroolis tähelepanu nuhvlile, ent mitte märkidele. Vabandust paludes ruttab rattarajalt kõnniteele – ta on siin esimest korda.

„Reguleerimata ülekäigurajal pole jalgratturil eesõigust, välja arvatud juhul, kui sõiduk sooritab pööret ülekäigurajale. Peatuge, veenduge! Kapuutsid ja kõrvaklapid peast. Keskenduge olukorrale. Siin polegi nii väga tähtis seaduses näpuga järge ajada, kus või kellel õigus, vaid veenduda, et teineteist märgatakse, et keegi viga ei saaks,“ resümeeris Iste. Lisades soovituse, et kui märgivärgid jäävad segaseks, on igal juhul targem rattalt maha astuda, vöötrajal jalakäijaks muutudes.

Neid aga, kel mõnel ristmikul või muus liiklussituatsioonis alatihti küsimused tekivad, julgustab ta endaga e-kirja või meili teel ühendust võtma. „Ei ole ükski küsimus liiga rumal. Parem arutame need asjad koos läbi, saame selguse majja.“ Politsei üldnumbril tasuks helistada ka siis, kui märgatakse pidevat rikkumist, olgu siis rattatee kinni parkimine või muud laadi korduv korratus.

* - tsenseeritud loominguline tõlge vene keelest

 

Martin Nelis
liikluskorraldusteenistus

Võru-Ropka ristmikule eraldi fooriga lahendust pole kaalutud. Seal on suureks murekohaks hoopis Kabeli tänava rist, kus Võrusse pööravatel autjuhtidel on väga piiratud nähtavus, seega ei saa otse liikuvate jalakäijate jaoks ülekäigurada teha. Seal tundub foor ainus võimalik lahendus. Ilmselt saaks ka ratturite ülesõidu sinna nihutada. Enne sadamaraudtee koridori väljaehitamist vaevalt tegudeni jõutakse.

Ratturite „punane vaip“ ei tähenda sugugi eesõigusega kohti, vaid peaks tähelepanu koondama just potentsiaalsele ohule. Et siin tasub ettevaatlikum olla, võivad probleemid tekkida. Kaasa aitaks ratturite parem informeeritus ja teavitamine liikluskorraldusest. Näiteks hiljuti rajatud Näituse ja Lootuse tänavas oleme märgistuse „anna teed“ või „parema käe rist“ ka rattateedele värvinud. Ehk aitaks ka Ropka ristis lisateavitusest, et ratturid ei tormaks.

Kaalumisel on olnud ka lahendus luua piki Võru tänavat mõlemale poole sõidutee äärde 1,5meetrine rattatee. Mahuks ilusti, 3 meetrit sõidurajast jääks autodele. Teoreetiliselt saaks selle maha märkida koos Võru tänava ülekattetöödega. Selle aasta eelarves vastavaid vahendeid pole, eks näis, mis tulevik toob.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/06/2017 20:21:03



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24961280822754