Küsitlus

Kelle avalik abieluettepanek liigutas sind enim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Autor: Tartu Rock Fan Club

„Puhka rahus, Tartu korvpall!“ seisab lohutu teade Rocki fänniklubi lehel. Miks kunagises kanges kossukantsis leinalipud lehvivad? Kuidas kujunes lõvikoopast karihiireurg? Kes hävitas fänluse, millist siinmail oli varem vaid telerist nähtud?

Sajandivahetusel oma noortega ähkides kossuladvikusse roninud Tartu klubist sai teatud fenomen tänu võitlusvaimule. Olles nakatumata favoriidi-, veel vähem staaritõvest, jäi noortartlaste peaaegu ainsaks relvaks tahtmine. Ükski pall polnud päästmatu, ükski seis lootusetu. „Võtame järele ja siis läheme mööda!“ mentaliteet.
Tõsi, annet ja töökust ei maksa tulemuse seisukohast päris kõrvale jätta, aga tee publiku südamesse avati eelkõige tugevalt ühtehoidva, omameeste satsina.

Rocki võlu ja valu

Tartlasel oli lihtne samastuda. Sõdida tribüünilt käratsedes vihatud pealinlaste (regioonide arendamisest tol hallil ajal polnud haisugi) vastu oli taaralinlaste geenikoodis. Vastanduti võõrastele, tekkis ülitugev MEIE!

Mis ei väljendunud vaid rohkepealises fänniklubis (välismängudele sõideti ikka mitme suure bussiga), vaid iga teine tartlane oskas ja tahtis kossu teemal sõna sekka öelda. Finaalmängude eel olen ise trüginud kolm tundi enne avavilet välisuste taga, et esimeste sissepääsenute seas sõpradele istekohad kinni panna. Juhtus ka seda, et koht semule oli küll olemas, aga rahvamurrust tingituna ta seda kasutama ei pääsenudki.

Saku toetusega kaasnes ka olemuslikult ideaalne nimi – Rock. Õnnetuseks paisus Rock korvpalli sünonüümiks, jättes sootuks varju (subjektiivsel hinnangul keskpäraste maitseomadustega) joogi, mille müüke ta edendama pidanuks. Igati mõistetav, et pruuliäri selles olukorras raha maha kriipsutab.

Aastal 2011 proovis ülikool olude sunnil oma nime all, ehkki tagantjärgi targana olnuks siis ehk viimane aeg luua korvpallile eraldi klubi. Mis ei tekitaks paksu verd teistelt spordialadelt vahendeid riisudes. Aga ennekõike looks võrdsemad tingimused kõigi teiste toetajate jaoks. TÜ suurrahastuse ning poolpiduse „keha“ puhul tekib oht, et isegi nimesponsor ei saa piisavalt valju häälega talle olulistes otsustes kaasa rääkida. Kas midagi taolist juhtus ka kahe aasta eest, mil Eesti Meedia tahtis paati hüpata? Miks toona lubatud rahalaev kossusadama asemel karile kihutas? Särgi värvi pärast?

Tartlasteta Tartu

Kui päris viimane hooaeg välja arvata, oli tartlaste osakaal pallurite hulgas pehmelt öeldes tagasihoidlik. Viimane koondislane, kelle kasvatajaklubiks võime peaasjalikult Rocki pidada, oli Doronin. Seda enam mõjus tema ärasaatmismäng hoopis peietena. Üks ajastu sai läbi.

Miks lõtvus side pealtvaatajate ning klubi vahel? Ainult oma poiste puuduse taha ei saa pugeda. Teame rohkelt näiteid, kus mõnes tipptasemel klubis jagub rahvuskaaslasi vaid pingilõppu, ent tuliseid kaasaelajaid kordades rohkem, kui saalis kohti.

Kuhu ja miks ikkagi kaob see kirgastav „meie“? Sporditiim on bränd nagu iga teine, mis konkurentsiolukorras ei ela kuigi kaua niisama, inertsist, vaid nõuab pidevat panustamist. Lähtuda aspektist, et ise olete rumalad, kui ei taipa meid fännata, võrdub omale jalga tulistamisega.

Meenub sügis, kus fännidelt küsiti hooajapääsme eest rohkemgi raha kui reakülastajalt. Saalid olid pooltühjad, ent „ega head asja saagi odavalt“ põhjendasid otsustajad krõbedaid piletihindu. Tänavu olin tunnistajaks olukorrale, kus klubi asjapulk imestas välismängul tuisus meeskonna bussi ees mängijaid ootavaid fänne nähes midagi stiilis „Ah te ikka veel käite?“.

Tõik, et tänavu ei kutsunud klubi fänne isegi hooaja lõpuüritusele, võtab sõnatuks. Tulevikuplaanidest tuleb tulistel poolehoidjatel lugeda ajalehest nagu peatreeneril või kehtiva lepinguga mängijatelgi. Kommunikatsiooniapsukividest kannataks spordiklubi kapsaaeda vist püsiva sillutise rajada.

Rõhutan – olen fänniklubi liige ning seeläbi oma seisukohtades kaugel objektiivsest. Arutlengi Rocki prillid ninal. Tõrjutuse teema leiab fännklubi sisesuhtluses viimastel hooaegadel aina sagedamini käsitlust. Klubi tegevust ei peeta pelgalt passiivseks, vaid tõrjuvaks. Sageli jääb mulje, justkui seistaks teine teisel pool külma Emajõge.

Uuele ringile

Seega peale rahapuuduse probleemi tuleb korvpallis tõsiselt mõelda ka süvenenud huvipuudusele. Oma noortega edasi minek võib MEIE taasleidmisele tublisti kaasa aidata. Kas sedasi tekib ka paratamatult „noortekoondise“ (d)efekt, kus kogemusi ja mängutarkust polegi kelleltki matkida, materjali puudusel mängitakse valedel positsioonidel ning eduelamust saab vaid unes, näitab aeg.

Teisalt on selge ning tervitatav, et maksumaksja poolt haridusele määratud raha eest leegionäridele palka maksta pole jätkusuutlik plaan. Sest kus on need hästi koolitatud kodumaise korvpalli taset tõstvad mehed, kellesse TÜ raha viimasel kolmel aastal enamjaolt on investeeritud?

Tuleviku tarvis tahaks vaid loota, et peale homsel mängul ning käimasoleval hooajal edukalt esinemise seab korvpalliklubil endale ka sootuks pikema sihiga eesmärke. Kuidas suhestuda ja suhelda. Kuidas leida tee publiku südamesse ning seda suuta hoida. Kuidas Tartu-suuruses linnas erinevad kossuklubid ühe mütsi alla saada. Et talendid koonduks, mitte ei konkureeriks. Mängunälga saaks kustutada ka kodulinnas, mitte Itaalias või Saksamaal.

Teoorias pole poolemiljonilise eelarve jaoks tarvis muud kui 5 eurot igalt tartlaselt. Tavapileti hind. Pole kuulda olnud, kui suurt armastust korvpalli vastu tunnevad potentsiaalsed tselluloositehase ehitajad. Äkki saaks sedasi ühe laksuga kahele kärbsele pihta?

Aga ilma naljata julgen vahendite võimalusi piirkonna ettevõtluses hinnata sootuks lubavamaks, kui see oli sajandi hakul. Ometigi ei kibele korvpallile õlga alla panema täna ei era- ega ärisektor ja jääbki vaid ülikool. Miks?

Või ma eksin? Annaks taevas, et see nii oleks! Ja täna ei ole teps mitte matused, vaid varrud.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/06/2018 08:28:59



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32593607902527