Küsitlus

Kellest saab sel hooajal Liivimaa parim võrkpallur?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Heitti Polli „Mõttevahetus" (1980) sünnitab mõttevahetust ka tuhmimate näitusekülastajate vahel.

Tartu Kunstimuuseum avab sügishooaja kolme tuttuue näitusega, mis seavad küsimärgi alla nii füüsilised kui kujuteldavad piirid.

Täna kell 18 tutvustab „Külm pilk" eesti kunstis esile kerkinud hüperrealismi silmapaistvaid teoseid viimase poole sajandi jooksul. Peamiselt Eesti Kunstimuuseumi kogudel põhineval näitusel on eksponeeritud 44 teost 25 autorilt, kelle seas on esindatud nii Jaan Elken, Ando Keskküla, Tõnis Saadoja kui Ludmilla Siim.

Tüng nõukakorrale

Mõiste „hüperrealism" tähistab teadupärast nii kunstivoolu kui ka -tehnikat. „Hüperrealistliku kunstivoolu huvikeskmes oli kaasaegne elukeskkond, selle visuaalsed dominandid ja nende kujundatud maailmataju,“ püüdis näituse tartlastele kohandanud Merli-Triin Eiskop selgitada. „Hüperrealism kui tehnika lähtub fotokujutisest ja imiteerib ning intensiivistab seda, saavutades nii-öelda reaalsest reaalsema efekti.“

1970. aastatel leidis hüperrealism elavat vastukaja sotsialistliku Ida-Euroopa, sealhulgas Nõukogude Liidu kunstis. Keskkonnas, kus kunst pidi ametlike nõudmiste kohaselt olema realistlik, põhjustas uus kunstisuund omamoodi kontseptuaalse lühiühenduse. „Pärast aastatepikkust võitlust maailma tõepärasest kujutamisest kõrvalehoidvate, seega läänelike kunstinähtustega, seisis nõukogude kunstimaailm silmitsi maalidega, mis olid realistlikumad kui kunagi varem,“ rääkis Eiskop. „Ehkki niisuguse üle piiri läinud tegelikkuseiha ideoloogiline suunitlus polnud üheselt määratletav, kohanes hüperrealism sotsialismimaades kiiresti ning kandis kõige erinevamaid vilju.“

2. detsembrini linnarahvast rõõmustava näituse eesmärk ongi tuua esile 1970.–1980. aastate eesti kunstis sündinud hüperrealismi hübriidsus ja mitmekesisus. Fotolik kujutusviis oli ühest küljest stiilivõte, mis võimaldas üle mängida kunstile esitatud realisminõude, teisalt kujunes fotost dialoogipartner ja kaasaegse maailmataju vahendaja, mis põimus tollase kunsti kõige erinevamate – kontseptuaalsete, metafüüsiliste, kriitiliste, sümbolistlike, postmodernistlike – suundadega.

Samaaegselt „Külma pilguga“ kuulutab kunstimuuseum avatuks rahvusvahelist videokunsti tutvustava näitusesarja „Lingid maailma“ neljanda väljapaneku. Sari paigutab tunnustatud väliskunstnike teosed dialoogi kohalike autorite loominguga. Sel korral eksponeeritakse 20. septembrini USA videokunstniku John Baldessari teost „I Am Making Art”.

Vaim pani vastu

Vaid pisut enam, 8. septembrini, tuleb kannatust varuda, et viimaks ometi näha ülevaatenäitust Lola Liivati kunstnikuteest. „Liivati lugu ühena varastest abstraktsionistidest, ja seda Nõukogude Liidu oludes, on oma pika loominguteega intrigeeriv ja pakub rohkelt teemasid, mida tema teoste kaudu avada ja esile tuua,“ kinnitas kuraator Hanna-Liis Kont.

Ülevaatenäitus „Vaimu vastupanu“ kuulub elavate legendide sarja, kus on eelnevalt esinenud Malle Leis, Mare Mikoff ja Peeter Allik. Lola Liivat on eesti abstraktse maalikunsti väga oluline edendaja, olles tegelenud aktiivse loominguga juba üle 60 aasta. Samuti võib teda Eesti kontekstis ristida algupäraseks abstraktseks ekspressionistiks, kuna Liivat on selle kunstivoolu üks esimesi maaletoojaid ning seni ka kõige järjepidevam esindaja.

Läbi muuseumi esimese ja teise korruse kulgev näitus annab ülevaate Liivati kunstnikuteest alates õpingute käigus loodud teostest 1950. aastatel kuni tema viimaste aastate maalideni, seades kesksele kohale just abstraktse loomingu. Lisaks pakub väljapanek täiendavat vaadet ka väiksele valikule noorema põlvkonna kohalikele kunstnikele, kes oma loomingus praegusel ajal abstraktse maaliga tegelevad, keskendudes valikus ennekõike maalilise abstraktsionismi eripalgelistele esindajatele.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/08/2018 08:57:04



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28386807441711