Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Haridusmaakonnas tatsab ringi sadakond HIV-positiivset

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kuigi võrreldes kümne aasta taguse ajaga on HI-viiruse tööpõld drastiliselt kokku tõmbunud, ei anna ülikoolilinna näitajad võrdluses surmatõvega kaugeltki põhjust loorberitele puhkama jääda.

Tervise arengu instituudi (TAI) verivärske uuringu kohaselt lippas eelmise aasta seisuga üle vabariigi veel elavate seas 5939 ametlikult kinnitatud HIV-nakatunut. Sugugi mitte sama lihtne pole aga välja selgitada, kui suurt hulka sellest peamiselt jätkuvalt Tallinnas ja Ida-Virumaal toimetavast kontingendist võime me iga päev just ülikoolilinna ühistranspordis, turul ja lasteaedade ümber kohata. Teadagi – elukoha mõiste kisub tänases maailmas üha tinglikumaks ja nii võib haiguse tõelise ulatuse ümber vaid hüpoteese meisterdada.

Riskigrupp vanglas

Üht-teist on riigipalgalised analüütikud siiski suutnud statistikasse vormida ja nii on näiteks selge, et 103 HIV-positiivset kuulutas diagnoosi saamise hetkel oma elukohaks Tartumaa, samas kui aasta lõpu seisuga paiknes viimane teadaolev baseerumispunkt siinmail vaid 93-l. Üle riigi puudusid nimelt andmed 380 nakatunu asukoha kohta ning pilti hägustab veel fakt, et 537 hädalist istus parasjagu kinnipidamisasutuses kinni – sealhulgas ilmselt arvestataval hulgal ka meie koduses Tartu vanglas, ent kui suures osas täpselt, jääb lihtsurelikele saladuseks.

Manalateele on läbi aegade suundunud 43 Tartumaa „positiivset“, ent siingi tuleb tulemuste tõlgendamisel ettevaatlikkust hoida. „Riikliku registri põhjal on HIV-ga seotud põhjustesse Eestis surnud 648 inimest. Meie uuring leidis aga, et tegelik surmade arv on peaaegu kolm korda suurem: 1831,“ selgitas uuringu autor nooremteadur Liis Lemsalu.

Kuigi mullu said traagilise otsuse arstidelt teada vaid 11 tartumaalast, mis on küll viimase viisaastaku kõrgeim näitaja, ent kinnitab siiski laiemat langustrendi, siis ravile pöördus paradoksaalsel kombel suisa 60 kodanikku. „Viimase kümne aasta jooksul jõuab igal aastal rohkem inimesi ravile, kui registreeritakse uusi juhte, mis viitab, et varasematel aastatel fikseeritud juhud lähevad lõpuks arsti juurde,“ märkis Lemsalu. „HIV-testimine aitab üles leida ka need, kes võivad oma nakatumisest küll teadlikud olla, kuid pole infektsiooniga seoses kunagi ravi saanud.“

Süstal on moes

Ometi sai 13 diagnoositud maakonnakaaslast professionaalset abi varem kui 2017. aastal ning veel 19 pole üldse midagi peavoolumeditsiiniga seonduvat tõve tõrjumiseks teinud. „Regulaarselt ravil käivate patsientide osakaal oli Tartumaal keskmisest palju suurem, Ida-Virumaal ja viimase raviarve ajal vanglas viibinute seas aga väiksem,“ lohutas Lemsalu samas.

Kui süüvida terviseameti (ei ole sama, mis TAI) ametlikku statistikasse, ilmneb, et tänavu on kurva teate HIV-positiivsusest saanud kuus tartumaalast, mis 92 harju- ja 56 idavirumaalase kõrval poleks otsekui kõneväärtki, ent toob meile Lääne-Virumaa järel siiski maakondade seas neljanda koha. See-eest võib rõõmustada, et erinevalt Hiiu-, Pärnu- ja Saaremaast meil tänavu keegi viiruse lõppstaadiumi ehk aidsini pole purjetanud. Siiski toonitas Lemsalu, et viiruste viirusest pole prii ainuski maakond.

Kui üle riigi on valdavaks saanud uute HIV-positiivsete lisandumine suguakti tagajärjel, siis Tartumaa on värskete andmete põhjal siinkohal selgeks erandiks: mullu nakatuti teadaolevalt ainult vanal heal parenteraalsel teel ehk narkootilisi aineid süstides. Sugulisel teel saadi tõsine tõbi viimati külge 2016. aastal ning ehkki alates 2014. aastast on regionaalselt eraldi arvet peetud ka homoseksuaalsete kontaktide üle, pole Tartumaal meestevaheline kireleek sel perioodil tüsistusi põhjustanud.

Ei püsi ravil

Ehkki tõsiseltvõetavat ravi pole HIV-le jätkuvalt välja mõeldud, tagavad moodsad meetodid nakatanutele kvaliteetse elu aastakümneteks. Seda aga muidugi vaid juhul, kui teaduse edusammud abivajajateni üldse jõuavad. „Hoolimata sellest, et ravi on tasuta ka ravikindlustamata inimestele, ei jõua kõik HIV-positiivsed ravile ega püsi seal,“ kurtis Lemsalu. „Regulaarne ravil püsimine pole oluline mitte ainult patsiendi tervise jaoks, vaid ka riiklikult, sest tõhus antiretroviirusravi vähendab märgatavalt nakkusohtlikkust.“

Ennekõike peaks aga nii riik kui igaüks meist Lemsalu nägemuses töötama selle nimel, et HIV-stigma ühiskonnast kaotada. „Diskrimineerimise puudumisel on positiivne mõju julgusele teha HIV-test ja saada ravi, mis omakorda tõkestab haiguse edasist levikut,“ sedastas ta.

Stigmatiseerimise vastu aitaks kahtlemata soe sõna mõnelt autoriteetselt noorteiidolilt, ent näiteks värskes lastefilmis „Eia jõulud Tondikakul“ debüütrolli tegevalt superstaarilt Liis Lemsalult aidsihaigetel praegu tuge otsida ei maksa. „Ülikiire tempo ja filmi linastumise aja tõttu skipime hetkel selle teema,“ tõrjus artisti mänedžer Sandra Sersant otsustavalt.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/12/2018 16:31:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.40762996673584