Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Viljar Veebel: Kui olla kõigega nõus, siis antakse sulle kehvim valik

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
TÜ Euroopa Kolledži rahvusvaheliste suhete lektor Viljar Veebel juunis toimunud arutelul "Praktiline arengukoostöö ja idapartnerlus -Eesti-Moldova”. Foto: Andres Tennus

Teie nime guugeldades leiab tudengi, kes kirjutab oma blogis, et kui Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete lektori Viljar Veebeli missioon on ära võtta eestlastelt lootus, siis ta on selle täitnud.

See postitus oli aastaid tagasi (2007. aastal – toim) ja see, mis ma toona rääkisin, on ju suuremas osas täna kohale jõudnud. 2007. aastal, kui enamik olid eufoorias, siis mina rääkisin sellest, et krahhi tõenäosus on päris suur, ja see tuligi. Ma loodan, et see inimene on oma blogi siis nüüd täiendanud, sest tegelikult tema oli ühena vähestest ette hoiatatud, et see tagasilöök tuleb. Ma arvan, et parem on olla liiga palju valmis, liiga hästi valmistunud, liiga ettevaatlik, kui regulaarselt ja tarbetult oma naivismi tõttu löögi alla sattuda. Optimismi jaoks on meil poliitikud, teadlased peavad olema kriitilised. Öelda, et kõik on hästi, selleks ei pea üldse midagi teadma, kiitmisega saab igaüks hakkama.

Samas me näeme enam kui tihti, et ka majandusteadlased kiidavad poliitikutele takka.

Kui lugeda riigikogu stenogramme, siis näiteks ka peaminister võtab liiga tihti vihjata, et õiged majandusteadlased on need, kes kiidavad ja valed on need, kes laidavad. Ja need valed majandusteadlased võiksid eemale hoida, lisaks, neile ei ole mõtet raha anda. Neid ei ole mõtet teadlaseks nimetadagi, neid nimetatakse udupeadeks. Teadlastel peaks olema sõltumatu finantseering, siis saaks neil olla objektiivne kriitika. Need, kes tagant kiidavad on paraku enamasti kuskil riigi eelarverea peal. See on veidi bütstantslik ja slaavilik mudel, selleks ei ole küll teadlasi vaja.

Kuidas end erialaselt teistest ees hoiate ja kui palju see aega võtab?

See võtab peaaegu kogu aja. Maailma poliitika on praegu nii huvitav, et ega Agatha Christie romaanid ei oleks huvitavamad. Hommikul ärkad üles ja vaatad põnevusega, kas sa mõnda protsessi ette nägid. Tudengid, kes eksamiteks õpivad, ei kujuta enamasti ette, et lektor õpib igaks päevaks nagu eksamiks. See materjal, mida tudengid näevad, on võib-olla kolmandik sellest, mida lektor läbi käib ja selle tõttu tekib üsna põhjalik infoväli.

Kas selle teadmise baasil ei tõmba börsidele mängima või tegevpoliitikasse lajatama?

Seal osalemine käib natukene varjatumalt, ega siis üks riigiteadlane ei mõjuta poliitikat vaid läbi oma valimistel antud hääle. Iga kuu jagame mitmete tegevpoliitikute ja riigikogu liikmetega mõtteid. Kui nad sealt midagi kasulikku saavad, siis ma juba olen saanud midagi panustada. Investeerimisest, oleks kummaline, kui ma seda ei teeks. Mis see teadus on väärt ilma, et sa ise praktikas näeksid ja prooviksid, kas sa selle kala kätte saad või ei saa.

Kuuldused euro peatsest surmast on liialdatud?

Siin on kaks poolt. Üks on tõenäosus, teine on motivatsioon. Kui tõenäosus on ka vaid üks miljoni vastu, siis võib see sündmus ikka juhtuda. Täna on tõenäosus, et euro veel kümme aastat kestab suurem, kui et sellega midagi juhtub, mis ei välista kumbagi stsenaariumi. Aga siiski on olemas aina kasvav tõenäosus, et nähtavasti mingi vastastikuse mittemõistmise või vea tõttu võib eurotsoonis tekkida grupistumisi või uusi arenguid. Kuna pinge on kasvanud, on ka võimalus arusaamatuseks suurenenud, mille tõttu siis lõpuks see lagunemine võib toimuda. Minu nägemust mööda oleme täna paremas olukorras, kui näiteks kaks aastat tagasi, sest täna me tegeleme probleemiga. Kaks aastat tagasi me isegi ei teadnud, kui suur on Kreeka võlg. Motivatsioon, samas Euro hävitamiseks peaaegu puudub täielikult nii edukatel kui edutumatel EL liikmetel

Alati on keegi võitja.

Eks osad on juba olnud võitjad, needsamad hädas ääreriigid on kolmkümmend aastat tarbinud midagi, mida nad tootnud ei ole. Ehk siis nemad on selle võidu heaolu juba kätte saanud ja täna üritavad veel lisaks saada. Samal ajal on nad ära tarbinud arenenud tööstusriikide raha. Seal riikides elasid inimesed illusioonis, et neil on see raha hoopis investeeritud, mitte ära tarbitud. Nüüd on küsimus, kas on võimalik nendele, kes maksid, leida mingi mõistlik lahendus. Täna nähakse seda lahendust eelkõige selles, et ärme keera seda suppi kummuli, vaid lihtsalt lahjendame. Nähtavasti raha turule juurde toomiseks päris vanamoeliseks suurte nullidega sedelite trükkimiseks ei lähe, vaid loome elektroonilist raha juurde. See täna tundub kõige valutum, sest keskmisel eurooplasel on kümme korda rohkem võlgu kui raha. Kui tuleb inflatsioon, siis tema võlad vähenevad kordades rohkem kui tema reaalne palk.

Võlgnikud võidavad?

Jah. 90 protsenti me olemegi miinustes. Kui eestlased iseendale otsa vaatavad, siis täna on Eesti eraisikute, firmade ja riigi koguvõlg kokku umbes sama suur kui SKT, nii et neil ei saa ka midagi väga selle vastu olla, kui euro devalveerub. Maailma kontekstis on need arengud juba ammu olnud toimumas. Seesama, et hiinlased toodavad ja säästavad, USA ja Euroopa tarbivad. Suurem osa miinustest tulebki meie suhetest Hiinaga.

Euroopa päästeplaanist on palju räägitud, aga milline võiks olla ühe eestlase päästeplaan?

Esimene osa sellest päästeplaanist on see, et inimene tunneks huvi ja oleks kursis majanduse arengutega. Eestlaste soov Euroopa Liiduga ja euroga liituda põhines paraku sellel, et saaks rahulolu, vaikust, stabiilsust, et ometigi ei peaks muretsema ega ennast kursis hoidma. Ometigi on just see kõige ohutum, kui sa oled asjadega kursis ja mõtled ratsionaalselt kaasa. Inimesed peaksid õppima ise oma rahadega ümber käima. Heaoluühiskond on millegipärast õpetanud inimesi oma raha pärast mitte muretsema. Mõistlik oleks hoida mitte ainult riigi-, vaid ka eraisikute võlga alla teatud taseme. Tuleks lõpetada rääkimine selliste terminitega nagu normaalne võlakoormus – ei olemas mingit normaalset võlakoormust. Me ei pea võlgu olema, kui pole otsest vajadust. Me kipume liiga palju toetuma sellele, mis meile öeldakse. Kui kreeklased kinnitavad, et neil on eelarvedefitsiidiga kõik korras, siis meie peaminister ütleb, et ta usub kreeklasi. Siin peaks kasutama iseenda tervet mõistust. Ei maksa usaldada partnereid, kes on juba tõestanud, et neil on probleeme. Seega vajab Eesti ka kasvavat iseseisvat analüüsivõimekust.

Kas Eesti haridussüsteem on piisav tagamaks maailmatasemel arvestatav mõistuse jõud?

Iga võitja kohta peab kuskil kaotaja olema ja kõik võib-olla ei ole maailma majandusmängus veel mõistnud, et Pareto printsiip – 20 protsenti meestest joovad ära 80% õllest, kehtib kogu aeg ja iga võitja kohta on rohkem kui neli kaotajat. Me peame väga palju paremad olema nendest, kes on terve elu elanud kapitalismis. Motivatsioon on paraku aina alanev ka Eestis: kui sa oled 25-aastane tudeng, magistrant, siis ilmselt elad samamoodi õppelaenust ja vanemate käest saadud rahast, jagad sa siis maailmamajandust või mitte. Selles vanuses ühiskond ei premeeri mitte kuidagi seda, kui sa tead rohkem ja siis, kui ta premeerima hakkab on juba nii hilja, et tavaliselt enam ei õpita. Teiseks, õpetajate endi tase,kuidas õpetajad võiksid õpetada lapsi rahaga ümber käima, kui nad oma palkagi ei suuda välja nõuda riigilt? Me ei saa panna vastutust koolisüsteemile, kus on kaader valitud kuidagi teistmoodi, mitte selle alusel, kui osavad nad finantsiliselt on ja kui hästi nad oma eluga hakkama saavad. Tuleb võtta perekondlik vastutus. Kui isa on firmajuht, siis võtkugi igal õhtul poeg pooleks tunniks firmasse kaasa ja rääkigu, kuidas firma töötab, miks nad plussis pole. Kui ma reisin, siis Eestis näen ma teiste riikidega võrreldes kõige vähem seda, et lapsi kaasatakse pere tegemistesse. Kui laps ei saa üldisest äri mõttest aru, siis mis see ülikoolgi teha saab. Tänapäeval tulevad meil ülikooli noored, kellelt küsid mitu miljonit on triljon ja vastust ei tule.

On meil näiteid juba tehtud sisulistest lahendustest, mille puhul on näha, et see mõjub?

Oleneb, kelle seisukohalt. Laenuandjate seisukohalt on justkui midagi tehtud. On loodud mingid abifondid ja võlakirja turg ikka veel on alles. Aga kui vaadata Kreeka või Portugali näitel, siis võlgnevus kasvab ikka veel. Iga päevaga on haiguse mõju natukene suurem. Seda me pole suutnud täna kuidagi peatada. Me ei ole isegi veel haiget stabiliseerinud. Ravimisest on see veel päris kaugel. Kreeka toodab iga kuu kaks ja pool miljardit eurot võlga lisaks.

Haigus on ravimatu?

Aasta tagasi üritasid mõned teadlased rääkida, et tuleks Euroopa vastuvõtulepingud ringi teha ja Euroopa peaks aru saama, et keskus ja perifeeria ei saa töötada ühtsete reeglite järgi. Kui Valga ärimees toodab kartulit ja tahab seda Tallinna turule viia, siis veokulu on suurem kui kui keskmisel konkurendil, kes asub keskmisele tarbijale lähemal Nii on Kreeka ja Portugaliga ka, kui nad tahavad vedada Saksa turule. Me ei saa öelda, et haigus on ravimatu, vaid me tegelikult oleme ignoreerinud silmaga nähtavat asja, et siseturg kui selline tegelikult annab eelise neile, kes on keskel. Pole juhuslik, et ääreriigid hädas on. EL peaks tegelikult fundamentaalselt eelarvet ümber korraldama. Täna me üritame öelda, et Kreeka peaks kokku hoidma. Mida see kokkuhoid tähendab? Kokkuhoid tähendab seda, et meil on siin koomas patsient ja me anname talle vähem süüa. Meie Eestis peame arvestama et tõenäoliselt jõuame ka samasse punkti kusagil 20 aasta pärast. Põhiline on eurorahade kiire ära kasutamine. Me võime ju välja arvutada, milline tuleb euro kohta lisandväärtus. Suurt midagi ei tule.

Kui Eesti oleks ikkagi elanud topelt üle jõu, kas praegu ei oleks vanem põlvkond võitjad, kes on elanud head elu ja jätavad laenukoorma selja taha.

Oleneb, kuidas mõõta. Kui mõõta selles, kas sul tuleb õhtul hea uni, siis ilma laenuta tuleb palju parem uni. Kui sul on olulisem see, et sul on ilus maja, aga und ei tule, sest sa muretsed, kuidas sa oma asjad korda saad, siis see on üks lahendus. Aga kui sa oled nõus elama sellist elu, kus sa tunned, et sa saad oma asjadega hakkama, see on teine variant. Kolmas variant on see, et me kogume reserve ja elame kuskil tulevikus. Praegune olukord näitab, et kolmas variant võib olla veel kõige kahjulikum. Reservid võetakse ära ja siis me ei ela ka.

Kuivõrd peaks arvestama rahva tahtega?

Peaks korraldama rohkem referendumeid, et inimestel ei tekiks seda vastandumist, „et näe see pagana rahandusminister läheb, viskaks teda kiviga“ – otsustab midagi, aga meid ei kuula.
Iseasi kas see mingit tulemust annab.
Miks 30. aastatel tekkis paljudes riikides totalitarism. Samamoodi majandussurutis oli, riik hakkas otsustama. Üsna sujuvalt jõuti pärast 20-aastast demokraatia kogemust paljudes riikides autoritarismi tagasi.

On oht praegu?

Räägi taksojuhtide või lihtsamate inimestega ja siis sa kuuled, kuidas mingites ühiskonnagruppides on juba vimma riigi ja riigikogu vastu. On arvamus, et võib-olla üks tugev selge juht oleks parem. See ei ole täna veel valdav. Küsimus on selles, et miks me tahtsime iseseisvust. Me tahtsime iseseisvust, et ise otsustada. Siis me peame otsustama kah, seda riigi valitsemist ei saa ära jätta, ära unustada. Ma arvan, et tuleb hakata otsima neid küsimusi, kus rahvast kaasata. Kui meil oleks aastas üks referendum oleks see täiesti kasulik. Ma arvan, et järgmised pool aastat on väga põnevad. Kuidas see tsoonide jaotamine toimub, kui palju Euroopa keskus on huvitatud nii kaugest äärealast nagu Eesti. Kui suur on Venemaa huvi. See on üks kolmest variandist, et Eesti jääb kuskile kahe suure moodustise vahele.

Arvate, et läheb selliseks maade jagamiseks?

Maade jagamine toimub koguaeg, kui vaadata Ukrainas toimunud poliitilisi mänge. Kui vaadata, mis toimub täna Liibüas, Egiptuses, kõige paremini isegi Süürias, kus Vene lennukikandja sõidab vastakuti Ameerika lennukikandjaga ja kui see ei ole maadejagamine, siis mis on maadejagamine. Euroopa ka jagab maid. Liibüat pommitasime ju meie, eurooplased. Meile meeldib mõelda, et euroopalike väärtuste juurde ei käi tapmine ja maade jagamine.

Oleme me EL-i jaoks liiga lollid, et seda ära kasutada?

Jah, ja eks osadel osalejatel Eestist on mugavam EL koosolekutel oma suud mitte lahti teha. Mõeldakse, et kuidas minister ikka läheb ja ütleb, et kuulge, tehke see kvoodi jagamise süsteem ringi. Meie kasvatame kartulit, Kreeka kasvatab kartulit, sakslane kasvatab kartulit ja selle kartuli turg oleks siis Saksamaa. Siin on vähem päikest, kartulit tuleb vähem, teiseks siit on kaugemale vedada ja mis on kõige naljakam – sakslane saab hektari kohta kolm korda rohkem toetust kui meie. Mismoodi see tuumikeuroopale järele jõudmine peaks siis välja nägema. Ja kogu see poliitiline kamp vaatab seda lihtsalt pealt ja ütleb, et jah, see ongi EL-i vajadus.

Nagu saunanaised...

Isegi mitte päris seda, vaid lihtsalt ilmselgelt meile ei tehta ülekohut, vaid meid pannakse võimatusse konkurentsisituatsiooni. Meie talunikel ei ole võimaik kartulihinnaga Saksamaal konkureerida. Ongi väga lihtne, ta läheb pankrotti ja sakslane ostab meie maad ära. Kas nüüd sellele ausalt otsa vaadata või siis öelda nii, nagu ametlik versioon on: vaba ja aus siseturg. Kuid see ei ole ei vaba ega aus. Siin ongi see küsimus, et ei tea, kas maksab häält teha. Kollaboreerimise käigus kiputakse premeerima ja kiitma neid ametnikke , kes kaasa noogutavad. Prantslased, sakslased, inglased ikka kiidavad neid Eesti ametnikke, kes ei nõua eriti ja laidavad neid teisi. Selle tõttu pidevalt leiavad edutamist need, kes on solidaarsed, tahavad raha ära anda.

Meie Euroopa-suunaline kommunikatsioon on olnud hambutu?

Jah, me tahame nii väga seal peres olla ja oleme hirmul, et kui me midagi nõuame, siis äkki meid aetakse ära. Tulemus on üsna loogiline – kui sa oled kõigega nõus, siis loomulikult antakse sulle kõige kehvem valik.

On selline hirm ja pelgus objektiivne?

Nüüd, Kreeka näitel näeme, kas sellest paadist üldse on võimalik välja kukkuda, kui sa juba oled seal sees. Kui Eesti oleks ajanud umbes sellist jäiga joonega poliitikat, nagu Soome ja Slovakkia, olnuks see täiesti piisav. Need riigid ei ole karistada saanud, aga samal ajal ei ole nende poliitikutel piinlik oma rahvale otsa vaadata. Poliitik on teinud seda, milleks rahvas ta valis, kaitsma rahva huve. Poliitikud võiks aru saada, et neid ei valitud sinna üleeuroopalisi huve kaitsma või tasa olema. Nad saavad oma palga selle eest, et nad esindavad rahvast. Eesti rahandusminister valiti parimaks. See, et me kiita saame, näitab võib-olla just seda, et me teeme, mida teised riigid tahavad. See ei saa kriteerium olla.

Millised on lähima poole aasta jooksul need arengud, mida võime ette näha või aimata?

Kaks ohtu ongi – kas Euroopa veab majanduslikult alt või Lähis-Ida veab sõjaliselt alt. Täna on suurem oht kui ealeski ajaloos, et võib tekkida tuumasõda Lähis-Idas, kus on kaks lennukikandjat ja kaks tuumariiki. Poliitiline risk on suurem kui viimase kümnendi jooksul, et sellest saab alguse mingi suurem traagika. Euroopa puhul on rahaliselt neid probleeme. Sakslased oleks nõus isikliku alanduse vältimiseks kasvõi kogu eurotsooni uputama. Kui täna (esmaspäev – toim) Spiegel tõi välja, et sakslased lähevad üle omaenda eurole, siis me oleme juba jõudnud väga veidrate ideedeni. Sakslased ei saa justkui aru, et eurotsoon teeb neile kõige suuremat kasu. Need äärmuslikud ideed näitavad, et kuskil võib tekkida täiesti ebaratsionaalne poliitika ja see tekitab kohe doominoefekti. Sinnamaani, kuhu praegu pinged on kasvanud, nähtavasti on lahendus, et Euroopa Keskpank ostab mõnda aega kõik võlakirjad ise ära ja emiteerib selle eest rohkem eurosid ja maksame kõik selle viis protsenti inflatsiooni tänasele viiele lisaks kinni ja see vähemalt ostaks meile aega. Eestile on igal juhul kasulikum üleeuroopaline inflatsioon kui see, et meie anname oma reservid ära, siis maksame meie selle loo kinni, mitte et keegi meist süüdi oleks.

Tulevikus võib teid näha teaduses või näiteks mõnes pangas?

Loodan, et ma ei pea panka minema. Pangad on ju meil põhilised laenuasutused. Kui inimene panka läheb, siis hakkab tal raha otsa saama ja seda üritaks võimalusel vältida. Teadus hoiab värskena, selles mõttes ongi hea teha teadust mitte raha pärast, vaid sellepärast, et see on põnev ja hoiab su aju töös. Teadus on üks mõnus tegevus – isikliku uudishimu rahuldamine maksumaksja rahaga. Kui tudengitele midagi soovitada, siis seda, et ei ole mõtet ainult ühte töökohta valida. Tuleks hakata kohe kogemusi hankima: olla paar aastat riigiametnik, proovida olla natukene aega konsultant, samal ajal kirjutada teadusartikleid. Olla mitmekesine, sest siis peaks tervikpilti paremini tajuma. Ainult ühes tegevusharus olemine rikub ära inimese mõtteavaruse.

ARVAMUS
Priit Simson, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja:


Akadeemia kipub pahatihti enda rüpes varjama ebaselgete seisukohtadega inimesi, Viljar on siin tervitatav erand. Ta on inimene, kes ei karda ujuda vastuvoolu ja kes ei vaja tuge grupimõtlemise kaitsvatelt seintelt. Pigem just vastupidi – kui kõik paistavad milleski olevat ülimalt veendunud, on just tema selleks intellektuaalseks huligaaniks, kes väljakujunenud tõde proovile panna üritab. Ta on inimene, kellele halastamatu tõde meeldib rohkem kui ilus vale.

Mõnikord paistab, et ta isegi selgelt naudib provokaatori rolli, võtmata end selle juures ka liigse pühalikkusega. Ükskord pidas ta kuskil maakonnalinnas loengu Euroopa võlakriisist, kuulajateks suurel hulgal ühiskonnaõpetuse õpetajaid. Loengul viibinud tuttav rääkis, et Viljar ladus kogu võlamülka sügavuse täies ulatuses publiku ette, vapustades tublisti nende turvatunnet. „Jää juba ometi vait, jää juba ometi vait,” sisistas üks vanemas keskeas õpetajanna, kelle maailmapildi roosa mull selgelt kannatada sai.

Aegadel, mil valitsuse ning ministeeriumide propagandatorud lähevad järjest jämedamaks ja sealt kostuv hääl üha jõulisemaks, on taolisi iseseisvaid mõtlejaid Eestile üha enam vaja. Kaasakiitjaid on niigi palju. Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi problemaatika tõstatamine Eesti avalikkuses oli arvestataval määral just tema teene.

Kahju, et näiteks ETV Foorum on sel teemal siiani eelistanud tähtsaid ümara jutuga mehi. Peab ütlema, et Viljaril on hämmastavalt terav pilt majandusarengute tabamisel. Eesti majanduse ees seisvat kriisi nägi ta 2007. aasta kevadtalvel juba väga selgelt. Miinuskasvu jõudmist ennustas ta tunduvalt varem kui need, kelle tööks see pidanuks olema – 2008. aasta algul. Paraku hinnatakse praeguses Eestis sageli ebarealistlikku optimismi rohkem kui tegelikkuse täpset tajumist, sestap on karta, et Viljar saab veel vaenlasi juurde. Aga kindlasti ka sõpru.

Autor: Juhan Lang, juhan@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/12/2011 14:43:10



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.39085292816162