Kõik uudised Paberväljanne Online

Anti Veermaa kolgib kodumaist koomiksit koolnukangestusest

„Esmane ongi lugu ise tekstina paberile saada. Mida detailsemalt, seda kergem hiljem. Edasine oleneb igaühe lemmiktöövahenditest ja -võtetest. Kuigi kasutan tööprotsessis ka digilauda, eelistan siiski joonistamist sule ja tuššiga.“

Äripäeva karikatuuridest tuttav sulejoon vaatab vastu üle pikkade aasta- kümnete esimesest tõsiselt võetavast, äsjailmunud omamaisest koomiksiraama- tust. „Taevalaeka Saladu- sed” autor Anti Veermaa viskab üleõlapilgu graafilise novelli eostamisest sünni- tusvaludeni.

Mis juhtus?

Minu lapsepõlvekodus leidusid tolleaegsed „pildiraamatute” hitid – Helruf Bitstrup, Jan Effeli “Maailma ja inimese loomine” ja muidugi piilupart Donaldi lood. Nakatusin nähtavasti sealt. Alguses joonistasin enda lõbuks. Aga mitte nii hästi, et kunstiõpetaja suunanuks ala edasi õppima. Kiita siiski sain, see innustas.

Kooliaega jäid ka Leopoldi-saated ETV-s, kus onu Raivo vahel pliiatsi haaras. Sai siis ka enda pilte Postikanale saadetud. Siiamaani on alles foto saatekangelastest, tagaküljel Raivo Järvi soovitus “Joonista ikka edasi ja saada kindlasti Pikrile ka”.

Pikker jäi minu sulest aga puutumata, sest 1979. aastal ilmus Olimar Kallase “Proovisõit”, mis mõtted taas koomiksi juurde viis. Valmisid siis 3–4 paarikümne-leheküljelist niidi-nõelaga köidetud A4 koomiksit, mida pakkusin klassikaaslastele vaadata. Mulle meeldis, et neile meeldis. Igaks uueks koolipäeva hommikuks proovisin ühe värske lehekülje valmis saada.

Ego sai tagasilöögi, kui parim ja uusim onu Raivole lähetatud väljaanne jäi ENSV töökate postitöötajate näppude vahel igavesti kadunuks. Joonistamine jäi tagaplaanile, kuni teenistuseni okupatsiooniarmee ridades. Taas tuli suled-pintslid pihku haarata, kaunistades vanade olijate teenistusalbumeid, roodu ja pataljoni infostende, diviisi üleseinasuuruseid lahingplaane ja isegi sõjaväehaigla hullude (või simulantide) osakonna metallaeda.

90-ndate alguspoolde jääb koostöö Liivimaa Kroonikaga. Koomiksit meenutavad pildiribad, mõned nimetud, teistel pealkirjaks “Wello ja Woldemar”. 2005. aastast varustan Äripäeva juhtkirju karikatuuridega. Lisakoormus, tänu millele läks käsi niipalju lahti, et julgesin enda esimese tõsisema autorikoomiksi kallale asuda.

Mis saladustega sündis „Taevalaegas“?

Idee joonistada üks pikem, köidetav koomiks, moodsama nimega graafiline novell, oli peas aastaid. Kohalike autorite lasteraamatuid uurides nägin tihti hulganisti kauneid illustratsioone, kuid tervenisti läbi piltide keegi lastele oma lugu jutustada ei püüdnud. Ja ometi öeldakse, et üks pilt on etem sajast sõnast!

Tegelikult käime me ju kõik ringi, peas omad tekstid, luuletused, laulud vms. Neid kirjutama asudes hakkavad tegelased ja sündmused ise arenema. Neile peab lihtsalt võimaluse andma. Minu tegelased on lihtsad. Tegemist pole superkangelastega, mis muidugi ei välista, et ebatavaliste asjaolude kokkulangemisel neist mõni üleloomulikke võimeid ei võiks omandada. See ongi koomiksi võlu, et ainult fantaasia seab piirid.

Esmane on lugu ise tekstina paberile saada. Mida detailsemalt, seda kergem hiljem. Edasine oleneb igaühe lemmiktöövahenditest ja -võtetest. Kuigi kasutan tööprotsessis ka digilauda, eelistan siiski joonistamist sule ja tuššiga. Tekstist värvilise valmispildini monitoriekraanil kulub 10 tööetappi. Tööd oluliselt kiirendavate puutetundlike monitoride hankimiseks tuleks Donaldi selg müügitabelites prügiseks teha või vähemalt ühte kaalukategooriasse pääseda.

Plaan on lugude joonistamisega jätkata, kui lugejatelt laekub positiivne tagasiside. Ainult endale meelepärast tehes jääks vormiks koolipõlvest tuttav niidi ja nõelaga põlve otsas köidetu.

Seega kodumaine koomiks polegi surnud?

Žanr kui selline on olnud läbi aegade nagu tänapäeva perefilm, loetav-vaadatav ühtmoodi nii lapsele kui tema vanematele. Eestis oli, on ja jääb Olimar Kallas. Tema parimate lugude kogumikku “Kolm lugu” on kuuldavasti tehtud mitu-mitu-mitu kordustrükki ja me võime vaid oletada, kes neid ahnemalt loeb, kas nostalgiajanune lapsevanem või laps ise.

On veel Joonas Sildre, kes peale kunstnikutöö püüab ka Eesti koomiksit laiemalt arendada ja populariseerida. Lisaks välisautorid – Disney, Donald jne. Turul toimuvast täpset ülevaadet aga on võimatu saada, sest info tiraažide või müügiarvude kohta hoitakse kiivalt enda teada. Nii ei jäägi üle muud, kui seista raamaturiiulite ees, sirvida teiste töid ja lootusrikkalt kujutada ette, et sinu raamat on seal teiste vahel ja kutsub haarama.


Anti Veermaa
Taevalaeka saladused. Suvevaheaeg algab ...

Pehmekaaneline, 84 lk
Tiraaž 3000
Kirjastaja OÜ Dada AD

Linnalapsed viiakse suvist koolivaheaega veetma maale, Taevalaeka tallu. Suhted naabertalu järelkasvuga pole kiita, mistõttu „ühiseks kasvatuslikuks tööks” saadetakse jõnglased pööningut koristama. Sealt leitud ajamasina abiga jätkub peadpööritav seiklus aastas 3000.

Ulmepõnev tulevikumaailm, koos seninägemata olenditega, vaevlemas üsnagi kaasaegsete pahede küüsis. Kogemata kangelaskeebiga rüütatud seltskond, ilmavallutusplaanidega kurjamid, õrn romansski ning sekka paras törts looduseteadust.

Haarav süžee köitis ühtviisi nii testlugemist teinud 7-aastast tüdrukut kui tema isa. Ehk siis jõulukink kategooriast „oota, ma korra vaatan ise ka, mis siin sees õigupoolest on”.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/12/2011 13:11:36



test version:0.1945948600769