Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tartu Ekspress loodi veidi vähem kui neli ja pool aastat tagasi. On rõõm tõdeda, et nende aastate jooksul on väljaanne olnud kasvulavaks paljudele tänastele tublidele ajakirjanikele ja toimetajatele. 200. numbri puhul heidame sõprade meenutuste abil põgusa pilgu üle õla. Aitäh eredate mälestuskildude ja heade soovide eest!


Oliver Kund, Postimehe ajakirjanik


Tulin 2008. aasta hilissuvel reporteriks otse ajateenistusest. Kuna juhtisin seal suurõppuse Kevadtorm päevil Sõdurilehe tegemist n-ö rindelt ehk põlevkivikaevanduse administratsiooni ruumide nappidest tingimustest kusagil Kiviõli kandis, siis olin kindel, et akadeemilises ja viisakas Tartus ma kindlasti hätta ei jää. Linn polnud ju võõras – olin siin juba kaks aastat ajakirjandust õppinud.

Ekspressi esimene toimetus oli noor ja naiselik. See, et klaviatuuri tippisid valdavalt lakitud küüned, paistis välja ka lehest ja lugejatest, kelle hulgas oli väga palju noori. Usun, et see viimane on ka tänaseni nii jäänud. Kui ma 2010. aasta suvel lehe peatoimetajaks sain, oli siht selge – peame olema hea ninaga, et leida linnast alternatiivseid vaatenurki ja tõsta fookusse teemad, mille üle tartlane ikka ja jälle kukalt kratsib.

Millal valmib mõni oodatud objekt? Mida mõtleb tuntud tartlane või mis toimub linnaelu pahupoolel - alates koduvägivallast kuni Tartut rüüstanud Poola autovarasteni?

Tagantjärele olen mõelnud, et toimetus on oma eksperimentides, reportaažides ja uurivates lugudes ikka taotlenud üht – näidata, et elu Tartus ei ole nii igav, kui me seda sageli tajume.
Ka nali on omal kohal. Meer Urmas Kruuse abiga avaldasime mõne aasta eest 1. aprilli puhul uudise, et linnavõim on lihavõtteks varunud 100 000 muna, millele tartlased raekoja saali kindlal kellajal järele võivad tulla. Kohalolnud räägivad, et ametnikel oli hiljem mitmekümne munahimulise mammiga tükk tegemist…

Tartu-suguses linnas elades võib kergesti muutuda harjumuseks nuriseda tühiste asjade üle. Samas võib korras linnaelu mõjuda ka teisiti – muuta pimedaks selle suhtes, kus tegelikult on rohkelt arenguruumi. Linlased ja ajakirjanikud leiavad üheskoos need kohad üles. Kriitilist meelt toimetuse suleseppadele ja lugejatele!


Teele Tammeorg, Eesti Päevalehe toimetaja

Minu kuus kuud (detsember 2008 – juuni 2009) toimetuses olid… Hmm, raske ühe sõnaga öeldagi. Selge ja mäletamisväärt on see, et olin tol ajal väga elevil noor reporter – 2008. aasta suvel olin kaks kuud olnud Eesti Päevalehe uudistes praktikant ning iseendalegi üllatuseks edukalt.

Lausa nii, et mõned vanemad kolleegid raatsisid Tartu ülikooli ajakirjandusõppe kohta paar soosivat sõna mühatada. Sellise soodsa tuule toel otsustasin kohe ka Tartu Ekspressi töökuulutusest kinni haarata, ise täies tõsiduses veendunud, et minusugust talenti ei lükka keegi tänavale.

Tollane peatoimetaja Jaan Olmaru ei lükanudki, ehkki kahtles elupõlise pealinnatüdruku võimetes ülikoolilinnas orienteeruda.

Tookord oli meid, kirjutajaid, neli: mina, mu kursaõde Karit Kaasik, instituudikaaslane ja üldine nunnupoiss Oliver ning suur boss Jaan. Mäletan meie tööpäevadest õige vähe ja episoodiliselt. Küll aga on mulle mällu justkui templiga löödud teadmine, et Karit oli see, kellel õnnestus iga teine lugu vabatahtlikest kirjutada. Oliver tegi kommunaaliat.

Jaanile meeldis eriliselt Vanemuise teater ning anda ülesandeks (mulle!) kirjutada uudis järjekordse söögikoha avamisest Tartus. Milline on menüü, mis värvi on seinad, kui palju on istekohti… Ausõna, mina kui noor ja lootustandev (ennekõike enda meelest) reporter pidin seda infot kogudes iga kord, telefonitoru käes, peaaegu tukkuma jääma. (Lugupeetud Tartu restoomanikud, teie olite väga vaprad. Ja detailsed.) Nii ma enda säravat tulevikku küll ette ei kujutanud, võtkem teadmiseks.

Selle pagana mündi teine pool on loomulikult see, et väikeste uudiste treimise ning pideva kirjutamisega saab ennast kenasti vormi treenida. Tookord uskusin ise, et olen vähemalt maratoniks sobivad säärelihased saanud. Nüüd juba pikka aega Tallinnas töötades märkan end vahel igatsusega mõtlemas, et eksisteerib linn, kus linnapea ise sulle tagasi helistab. Nalja sai aga siis – ja andestage mulle, et ma seda enda tarvis ära kasutasin – kui keegi sai telefonis valesti aru, et teda intervjueerib EESTI Ekspress. Nagu võib arvata, polnud ma aldis seda viga parandama…

Palju õnne juubeli puhul, Tartu Ekspress! Tulgu sul neid kahesajaseid veel rodus järgemööda. Ma loodan, et sa mõistad, kui ägedad inimesed sind ümbritsevad, nii toimetuse seinte vahel kui nendest väljaspool. Kui väga Tartu tegelikult tahaks endale korralikku valvekoera, kes taipaks ka hea naaber olla. Kui väga on noortel ajakirjanikel vaja sinu kaudu maailma muuta. Jätaks nende sööklatoolide lugemise, eksole. Sinu terviseks!


Jaan Olmaru, Tartu Postimehe ajakirjanik

Tartu Ekspress sai loodud 2007. aasta septembris ning lehe mõte sündis veel siis, kui töötasin Tartu Linnalehe peatoimetajana. Idee oli teha kvaliteetne tasuta ajaleht, mis kajastaks algusest lõpuni Tartuga seotud teemasid. Tasuta lehed olid möödunud kümnendil muutunud kogu maailmas tohutult populaarseks ning sellel hetkel ei teadnud veel keegi, et juba aasta pärast algab Eestis valus majanduskriis.

Vedasin lehte peatoimetajana ligi kolm aastat (2007–2010) ning see oli põnev aeg. Minu jaoks oli tõsine väljakutse nii lehe käimalükkamine kui meeskonna moodustamine. Mäletan selgesti, kuidas tuttavate abiga sai otsitud Tartu ülikooli ajakirjandustudengite hulgast helgemaid päid, kes oleksid juba suutelised tootma kvaliteetset ajakirjanduslikku sisu. Kohtusin noortega Raekoja platsi kohvikutes ning püüdsin selgitada oma nägemust peagi ilmuma hakkavast lehest.

Tagantjärele võib öelda, et Tartu Ekspressi esimene toimetus oli täis andekaid noori, kes on nüüdseks meediamaastikul juba väga hinnatud. Nii näiteks alustas Tartu Ekspressis praegu Eesti rahvusringhäälingus töötav Kadri Inselberg, Tartu ülikooli ajakirja UT toimetaja Merilyn Merisalu ning eelmisel sügisel parimaks noorteajakirjanikuks valitud Tartu Postimehe reporter Elina Randoja. Samuti kuulus lehe esimesse toimetusse praegune linnavalitsuse pressiesindaja Mihkel Lendok.

Kui senimaani oli tasuta leht olnud Eestis eelkõige eakate lugemisvara, siis uuringute järgi muutus Tartu Ekspress ka noorte hulgas kiiresti populaarseks. Kindlasti oli selle üks põhjus nooruslik toimetus, kes teadis kõige paremini, mis eakaaslasi huvitab. Ja kuigi olin peatoimetaja, siis tegelikult olime üks meeskond, kus kõik tegid kõike – kirjutati, pildistati, toimetati ja vajadusel ka kritiseeriti üksteise töid. Ma arvan, et Tartu Ekspressi turuletulek raputas positiivses mõttes kogu kohalikku ajakirjandusturgu.

Loomulikult on praegune Tartu Ekspress mõnevõrra teistsuguse sisuga, sest iga väljaanne on oma peatoimetaja nägu, kuid kindlasti pakub see ka praegu tartlastele ühe lisavõimaluse ajalehte lugeda. Ja kui vähegi peale satun, võtan ka ise värske lehe levikorvist. Ümmarguse numbri ilmumise puhul soovin praegustele tegijatele eelkõige oskust märgata tartlaste jaoks olulisi asju ning hoida lehe sisu kvaliteetsena.


Mihkel Lendok, Tartu LV pressiesindaja

Kord sai politsei kaasabil tehtud eksperimenti alkoholi sisaldavate kommidega. Nimelt tahtsime teada, kuidas mõjutab näiteks liköörikommide söömine alkomeetri näitu. Selleks läksime Lõuna prefektuuri hoonesse, kaasas hunnik erinevaid alkoholi sisaldavaid komme ning hakkasime alkomeetri kõrval neid järjest suust sisse ajama.

Ilmselt on see kõige vastikum katse, mida ma teinud olen, sest pärast hunnikute viisi äärmiselt läägete kommide söömist ei ole mul seni tekkinud tunnet, et tahaks veel mõnda sellist kommi süüa. Katsega selgitasime, et alkomeetrisse puhudes on äärmiselt raske ennast sellega välja vabandada, et just sai liköörikomme söödud. Joobe tekitamiseks peaks komme lihtsalt ebatervislikult palju ära sööma.

Minu toimetuses olemise ajal (august 2007 – august 2008) tegi lehe unikaalseks see, et kuna tegemist oli lehe algusajaga, siis pöörati peamine tähelepanu rohkele ja huvitavale sisule ning oli võimalus kaasa lüüa just lehe näo kujundamisel. Soovin ikka jätkuvat indu, et tuua Tartu kohalikku ajakirjandusse konkurentsi ja ehk ka värskemat ning teistsugust pilku.


Kadri Inselberg, ERR-i raadiouudiste toimetaja
Eesti Üliõpilaslehe peatoimetaja


Mina olin üks Tartu Ekspressi esimestest ajakirjanikest (august 2007 – august 2008). Tartu Ekspressi tööle saamine oli minu jaoks väga suur üllatus, kuna tulin ju otse keskkoolist ja alles läksin ülikooli esimesele kursusele. Sellest lehest sain oma esimesed ajakirjanikutöö kogemused väga erinevatest valdkondadest. Ühel hetkel püüdsin aru saada, kuidas saab Tartu mees Rootsis mitte millegi eest vangis olla, teisel tegelesin kellegi aia ees oleva auguga, kolmandal helistasin Tanel Padarile ja Liis Lassile.

Eredalt on meeles, kuidas me toimetusega Tartu Ekspressi ilmumisel seda kollastes särkides Tartu linnas jagasime ja lehte tutvustasime. Ajakirjanikud tänavale! Põnevad ajad olid. Tartu Ekspress on lehena äärmiselt mitmekesine, praktiliselt ükski teema, mis Tartu piirkonnas mingitki mõju avaldab, ei ole liiga tähtsusetu, et sellest rääkida. Tartu Ekspressil ei ole nina püsti, vaid pigem maas nuuskimas ja teemasid otsimas.

Tähtpäevaks sooviksin Tartu Ekspressile, et haistmismeel ikka terav püsiks!

Autor: Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/03/2012 21:05:19



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38665413856506