Foto: erakogu

Tartu bussijaama ümbruses häirivad sente kerjavad asotsiaalid ja mustlased. Kui viimased on vähemalt väljapeetud, siis kodutud lehkavad ja roojavad, kuhu juhtub.

Sõidan bussiga tihti ja iga kord kodulinna naastes avaneb vaatepilt pinkidel magavatest eluheidikutest. Kusjuures pole vahet, kas saabun varavalges või südaöösel. Ja näod on aastast aastasse samad. Samuti purjutavad bussijaama ümbruses noored. Vahel näib, nagu oleks linna sõlmpunkt muutumas Kopli liinideks, kuhu lihtsurelik naljalt jalga tõsta ei julge ega tahakski. Ei tuleks enam mõttessegi saata last üksinda bussijaama. Mäletan aega, kui ooteterminalis oli võimalik pinkidele istuda ja Tartusse tagasi tulla oli puhas rõõm. Kas bussijaama juhtkonna ja linnavalitsuse käed on tõesti sedavõrd seotud, et reisijad peavad päevast päeva taluma eluheidikute terrorit?

Silvia Hantsob


KOMMENTAAR:
Mati Paju, OÜ Tartu Bussijaam juhataja
See on probleem ja mitte ainult Tartus. Omalt poolt oleme teinud kõik. Lootsime, et ilusamate ilmadega parmud kaovad ära, aga nendega on nii, et ühest uksest lähevad välja ja teisest tulevad tagasi. Pigem on linna probleem, kuhu nad panna. Vahepeal mõtlesime, et võtame ehituskonteineri ja paneme radiaatori sisse, las istuvad seal päev otsa. Kui me ise jagu ei saa, siis paanikanupud on olemas ja kutsume turvafirma või politsei. Märtsis oli näiteks 180 väljakutset. Aga nii kui patrull lahkub, on nad jälle tagasi. Samas ei ole kellelegi otsaette kirjutatud, et tegemist on asotsiaaliga. Äkki inimene haiseb natuke rohkem, aga ootab bussi, et koju sõita? Väljaviskamine on väga õrnal jääl kõndimine. Pole kuulnud, et mustlastega oleks probleeme olnud. Eks eluheidikuid on võrreldes algusaegadega ka juurde tulnud. Kunagi oli meil kohapeal ka turvamees, aga tema ülalpidamisele kulus 300 000 krooni aastas.

Merle Kivest, Tartu linnavalitsuse sotsiaaltööteenistuse juhataja
Jah, see on häbiväärne, aga siin on kusagil kaugemal midagi tegemata. Alkohoolikuid on tõesti väga palju ja see hulk aina kasvab. Ega mina ka ei tea, mida antud olukorras kõige parem teha oleks, sest inimesel on õigus teha, mida ta soovib. Avaliku korra rikkumise korral tuleb pöörduda politseisse. Oleme ka sekkunud ja selgitanud võimalusi, mis linnal on, aga vägisi kedagi suunata ei saa. Kui nüüd on küsimus, et neil pole kohta, kuhu minna, siis varjupaik ja päevakeskus (Lubja 7) on olemas. Kaasinimestega arvestamine ja sellele tähelepanu juhtimine võiks toimuda omaniku poolt. Niikaua, kui bussijaamas pole vastavat sisekorraeeskirja kehtestatud, ei saa haisemist keelata. Raha ei pea asotsiaalidele keegi andma, sest siis nad jäävadki küsima. Neid juhtumeid teame palju, kus kõige levinumad kerjajad tegelikult elavad palju paremini, kui näiteks üksik pensionär Annelinna korteris.

Autor: Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 18/05/2012 15:10:15



Tweet