1989. a tekkis mul mõte: kui hakkaks õige diskorimikrofoni käepideme sisse monteeritud minisaatjaga tegema Variku kandi noortele kvartaliraadiot. Minisaatja oli mu tehnikahuvilise sõbra Urmas Toominga idee ja kätetöö, paraku viibis ta ise sel ajal Eestist eemal, teenis aega Nõukogude armees Gruusias. Aga Tartu V keskkoolis leidus teisigi raadio- ning muusikahuvilisi, kes noorte piraatjaama ideest kinni haarasid.

Üks selline oli Marko Tihane. Mäletan, et ta tuli 1989. a 24. novembri õhtul minu poole Sinika tänavale. Tinutasime saatja mikrofonist lahti, pistsime juhtmeotsa aknast välja ja hakkasime transistorraadioga kassetimuusikat püüdma. Algul toas, siis juba õues, kus umbes 100 meetri kauguselt kuuldavus kadus. Helistasime paarile lähedal elavale sõbrale, andsime lainepikkuse ja palusime teatada, kas midagi kostab. Peagi telefoneerisid poisid tagasi, kiitsid helikvaliteeti ja muusikavalikut. Tundsime end otsekui kõrvust tõstetuina.

Siis lasime koolis jutu lahti, et kolmel nädalalapäeval annab kella 21st 3–4ni öösel muusikat, tervitusi ja sünnipäevaõnnitlusi oma kvartaliraadio sagedusel 68,0 Mhz. Jaanuaris saime valmis mõneti võimsama saatja koos katusel oleva antenniga, mille leviulatus oli juba kilomeetreid.

Stuudioks sai meie pere kolmatoalisest korterist minu 12 m² suurune tuba. Sinna pidid mahtuma peale algelise aparatuuri veel kaks saatetegijat ja manulistena nii 5–6 poissi-tüdrukut. Üks noorik istus telefoni juures ja suhtles kuulajatega. (Pean siinkohal tänama oma vanemaid mõistva suhtumise eest noorte raadioharrastusse, sest korteritelefon oli lakkamatult tulvavatest kõnedest teinekord lausa punane.)

Nii kujunes midagi noorteklubi taolist, kus mõnikord söödi ka pannkooke ja manustati veini, kuid õige vähesel määral. Raadiotegemine paelus meid hoopis rohkem kui alkohol.

Peagi selgus, et meid kuulavad ka hilisõhtul tööl viibivad Tartu bussi- ja taksojuhid. Noortest kõnelemata. Mõnigi kord tuldi tänaval juurde ja päriti järgmiste saadete kohta. Avaldati tunnustust ja pakuti abi. Ja teinekord kulus abi, seda just kuluka raadiotehnika hankimiseks, marjaks ära.

Kuni ühel ilusal päeval olid miilitsaonud ukse taga ja ütlesid: kahju küll, poisid, aga nüüd tuleb see värk ära lõpetada, sest teil puudub eetriluba! Omalt poolt lisasid, et neile piraatraadio meeldib, sest selle saadete ajal hulkuvat Tartu öistel tänavatel vähem noori, kuna nad kogunevad kodudesse kuulama Mike Suni (selline oli minu diskorinimi) saateid ja Tammelinna noorte omavahelist juttu. Avaliku korra rikkumisigi olla neil õhtuil hoopis vähem.

Nõukogude võim oli teadagi „karm, aga õiglane“ ja mind anti esimest (loodan, et ka viimast) korda elus kohtu alla. Istung toimus 1990. a 22. veebruaril. Tunnistasin avameelselt „süü“ üles ja meeskohtunik hakkas koodeksites tuhnima. Ise kurtis, et mitte ei leia sobivat paragrahvi – tema praktikas olevat ainulaadne juhtum.

Lõpuks siiski leidis midagi ja määras mulle administratiivkorras 20 rubla trahvi, mis tuli tasuda Riigipanka. Ühtaegu lisas, et kohtumäärus on lõplik, edasikaebamisele ei kuulu ja pööratakse täitmisele viivitamatult. Nii olin 20 rubla võrra vaesem ja ühe kogemuse võrra rikkam – ära trügi ilma loata eetrisse, sest eeter oli ja on riigi oma. Ja sotsialistliku omandi omastamine oli igati karistust vääriv tegu.

 

Autor: Hillar Palamets, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/05/2012 17:52:53



Tweet