Pubi Pool6 klient pani arvet maksmata kahvli ja lihaga huugama. Foto: Laurits Leima

„Kui purjus oled, ei või kunagi teada, kuhu sammud viivad. Lähed korraks õue, oled järsku ei-tea-kus ja ei hakka ju klaasi ära viskama,“ selgitas üks tihti väljas käivatest noortest, miks võib tema aiast leida näiteks ühe kesklinna kohviku laua. „Enamasti on tegu siiski tähelepane- matusega, mitte sooviga varastada.“

Tema pole kaugeltki ainus, kelle köögikapis ilutseb kruus Zavoodist või kraanikausis shotiklaas Trepist. Tartu Ekspressi ajakirjanikud käisid läbi kümmekond südalinna baari, pubi ja restorani uurimaks, millised on teenindajate pikantsemad kogemused vara laiali tassivate krattidega.


Prilllaud pandi pihta

Krooksu klienditeenindaja Sergei: Leti tagant ei ole varastatud. Kõige nõutumad on klaasid, pitsid ja toidunõud. Prilllaud on küll selline asi, mis kord nädala jooksul ära virutatakse. Seebid samamoodi. Kas kellelgi on neid reaalselt vaja või teevad nalja... Toole on samuti välja veetud, kuid minu teada ei ole neid kaduma läinud. Suvel on vargusi raske vältida, kui kahe teenindaja peale on kaks terrassi ja saal.


Krooksu konn on pärast mõnda tahtmatut reisi kindlalt klaasi taga.


Rändavad baaripukid

Pubi Nott baaridaam Kristina: Klaase kaob nädalas 20-30 ja vahepeal, kui silma peal ei hoia, võetakse mõni pudel kaasa. Samas ei ole nii hull, kui võiks arvata. Peame seda loomulikuks kaoks ja viha ei pea. On olnud juhuseid, kui keegi tuleb kilekotitäie klaasidega tagasi, sest ta on need siit kaasa tassinud ja siis kodus avastanud. Kui suur Tabasco pudel ära varastati, siis küll mõtlesin: miks on seda vaja? Baaripukkidega on samuti üritatud minema jalutada. Siin nurgas oli kunagi üks tool, mis oli ilmselt Veinist ja Vinest pärit. Tean ka, et Maailma toolid on olnud näiteks hotell Londoni ees. Asjad rändavad ringi. Enamasti ilmselt ei võeta neid paha pärast, vaid et pulli teha. Klaaside kadumise vastu oleme mõelnud võtta pandiga nõud nii nagu välismaal. Jooki ostes maksad 1-2 eurot panti – kui tahad, jätad mälestuseks, kui mitte, tood tagasi ja saad raha.




100 kannu kuus

Püssirohukeldri teenindajad Karina ja vahetuse vanem Külli: Kui vanemad inimesed on majas, ei ole nii hull, aga kui noored tulevad kokku, siis läheb kanne ja klaase küll. Pigem võtavad meestudengid, tüdrukud vähem. Meil saab kanne ka kaasa osta 3,2 euro eest, aga varastamine tekitab vist rohkem põnevust. Tuhatoose kaob ka, kuid mitte nii massiliselt – aastas korra tellime uued. Soolatopse on ka võetud. Ei tea, kas taldrikuga on minema jalutatud, aga nugade–kahvlitega kindlasti. Üldjuhul on siiski kõik korras. Kuus tellime sada kannu. Osad lähevad katki, ja mõnega kõnnitakse minema. Turvamees ütles, et üks õhtu ta võttis 15 inimest kinni. Ka pitse pannakse kotti, aga seda tehakse vähem. Pidi olema nii, et kui Tartusse tuled, tuleb võtta üks kann Püssirohukeldrist endale koju kaasa.




Kaamerad aitavad

Zavoodi klienditeenindajad Anne-Mai (paremal) ja Kadri: Klaase ja pitse enam ei loegi, sest neid läheb nädalas umbes 40. Oleme juba lootuse kaotanud. Toole on tahetud võtta, aga need oleme kätte saanud. Kord üritati täis õllevaati võtta ja vahel proovitakse kraanist ise õlut lasta. Ainuke lahendus ongi ukse peal inimene kinni võtta. Nädalavahetustel on tööl turvamees ja kaamerad tulevad samuti kasuks.




Uksematt kadus kui vits vette

Trepi klienditeenindajad Eliise ja Lisann: Asju kaob väga palju. Eriti shotiklaase. Kõike, mida saab, seda varastakse. Vahel polegi enam klaase, kuhu jooke panna. Kõige haigem on see, et patju varastatakse. Varem olid diivanid neid täis aga inimestele hakkasid need „meeldima“. Lauamänge on ka võetud. Uksematt läks samuti ja nädalavahetusel taheti tooliga välja minna, aga politsei õnneks tuli. Peamiselt võtavad asju „geniaalsete ideedega“ purjus inimesed. Võibolla turvamehest oleks kasu või kui teeks samasugused turvaväravad nagu poodides ja kõikidele asjadele lisaks turvaelemendid.


Kunagi patju täis diivanid ootavad tühjalt kliente


Matrjoška ula peal

Vassilissa ettekandja Karin: Öeldakse, et sügisel kui tudengid Tartusse tulevad, kipub nuge ja kahvleid kaduma. Siin see ei kehti. Meie kliendid on pigem pered ja vanemad inimesed. Ei ole nii palju mässumeelseid tudengeid. Sügisel viidi küll kaks korda Matrjoška kuju minema, aga toodi ruttu tagasi. Arvatavasti tehti lihtsalt nalja. Pärast vargusi pandi kuju ketti, aga nüüd on see katki läinud. Inimesed aeg-ajalt tantsivad temaga, sest ta on ju tore korpulentne naisterahvas. Tundub, et lisaks tantsule on temaga ka poksiharjutusi harrastatud. Lähiajal plaanimegi tema kauni jume taastada. Arvete lauda viimiseks kasutame väikseid Matrjoškasid. Ka neid on paar tükki pihta pandud. Alguses olid meil ilusad ja hinnalised mustriga pokaalid, mis inimestele väga meeldisid. Neid kadus samuti rohkem kui ära lõhkusime. Samas ei ole ise täheldanud, et kliendid asju taskusse pistaks.




Kassa jooksus

Suudlevate tudengite klienditeenindaja Reelika: Meil on turvamees, kes jälgib, et ei mindaks klaasidega välja. Kogu aeg uuendame inventari. Tihti on klaasid ka hommikuks ukse taha tagasi toodud, mis on tore. Kõik ei varastagi, astuvad lihtsalt koos seltskonnaga minema, kui õlut veel järel, unustades, et klaas pole nende oma. Välikohvikus ei saa kõike ja kõiki ka kogu aeg kontrollida. Hiljuti joosti kassagakarbiga minema, kuid teine klient pidas varga kinni. Noormees ütles, et vaatab viskisid ja nii kui teenindaja selja keeras, pani ta rahaga jooksu. Ta saadi siiski kätte ja kogu põrand oli raha täis. Kaovad ka soola- ja pipratoosid mida ei saa väga kergelt taskusse pista. Kogu aeg leiutatakse viise.


Seni pole veel välikohvikusse turvameest vaja olnud.


Lihatükk lidus liualt

Poole Kuue klienditeenindaja Laima: Sügisel, kui tudengid Tartusse tulevad, kaob asju rohkem. Oskame sellega arvestada. Tuhatoosid, noad-kahvlid, soola- ja pipratopsid. Minema jalutatakse ka õlleklaasidega, kuid mitte väga tihti, turvamees hoiab ikka silma peal. Kuu või kahe järel peame jälle varusid täiendama. Kaasa on haaratud suur metallvaagen ja seinalt üks pilt. All baari seinal oli kaks suurte sarvedega loomapead, millest üks müstilisel kombel kadus. Kord tellis klient endale õlle ja prae. Kui teenindaja tagasi tuli, oli kadunud nii mees kui lihatükk koos kahvliga. Kes tahab, leiab alati võimaluse.


Fotoga sai pikanäpumehest klient kaasa ka seinal olnud värvi. 


Vargad vetsupotiharja kallal

Möku klienditeenindajad Johanna (vasakul) ja Maria: Meil kaovad väga veidrad asjad. Paar korda on varastatud suur nuga ja kadunud on kommikauss, kus küll tol hetkel komme sees polnud. Kõige veidram asi on vetsupotihari, ei kujuta ette, kes küll selle kaasa tahaks võtta! Kaduma on läinud ka lamp. Ühel hetkel märkasime, et nurk on pime ja lampi pole. Seda on ju raske ära peita. Kuidas küll sellega märkamatult ära mindi, ei oska öelda. Klaase varastatakse muidugi ka, need on pidevas ringluses. Meil on natuke teistsugused, äratuntavad klaasid. Kõrvalbaaridesse on nendega mindud ja siis aeg-ajalt saame need ikka tagasi ka. Plasttopse kasutame tihedalt, suured virmad on valmis pandud. Klaasidega ei luba inimesi välja, kuid kogu aeg ei jõua ju silma peal hoida. Kord on üks pukkidest istumiseks välja viidud, kuid see toodi teiste klientide märkuse peale õnneks kohe sisse tagasi.

Autor: Juhan Lang, Laurits Leima, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/05/2012 22:53:50



Tweet