Mõtlemiseks kassiomanikele, kes arvavad, et nende imeilusa kassiemme poegi alati tahetakse – kas te huvitute, kuidas neid kassipoegi pidama hakatakse? Ehk on nad poole aasta pärast hoopis tänaval poegimas? Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

Umbes niipalju on tänavakasside arvukust aidanud vähendada Ropka linnaosas elavad loomadest hoolivad naised Sigrid Urbanik ja Monika Salo. Kassidega tegelemine viis neid kokku ka MTÜ Tartu Kassikaitsega.

Viimane 19-liikmeline kassikoloonia püüti kinni möödunud talve jooksul Võru tänava ääres olevalt Pauluse kalmistult.

„Kõigepealt püüdsime kinni pojad – alustuseks tegime neist kiirelt fotod ja kuulutasime Tartu Kassikaitse kaudu. Osad said tänu piltidele kodud otse õuest, ülejäänud viidi hoiukodusse Kristi juurde,“räägib Sigrid. „Pojad leebusid tubastes oludes ruttu ja harjusid inimese hellusega. Kiisuemade püüdmisega läks kauem aega, sest enne pidime olema kindlad, et neil kuskil pesakonda pole.“ Nii mõnigi imetav ema käis mitu korda puuri sisse, läks sealt jälle välja, enne kui tema äraviimiseks õige aeg saabus.

„Tegelikult püüdsime enne püüdmist pikka aega Monikaga mõlemad surnuaeda vältida, sest olime teadlikud sealsest kassikolooniast,“ räägib ligi kolm aastat tänavakasse kodudesse aidanud Sigrid. Põhjus, miks probleemi ignoreerida püüti, on proosaline – alustati neist, kes lausa ukse ees virelesid. Osa neist vajas ravi ja hoolt, nagu praeguseks Monika juures elavad Kassu ja Kiti ning 2nädalasena leitud neli emata kassipoega, kellele Monika ema eest oli ja hiljem kodud leidis. Neile lisandusid Elsa ja Luisa, kes olid kohe õues poegimas.

„Appi tuli hea tuttav Piret, kellel endal oli sel hetkel kodus kolm kassi. Millegipärast on nii, et neile, kel on omal loomad juba olemas, läheb koduta loomade saatus hinge,“ arutleb Sigrid. „Mõnikord saab takistuseks see, et hoiukodus ei sobi loomad omavahel kokku. Kui rääkisin Piretile Elsast ja Luisast ja nende ohtlikust saatusest väljas poegida, helistas ta järgmisel hommikul ja ütles, et tal on üks vaba tuba, kuhu kassikesed poegima võtta.“

Toas sündinud kassipojad on terved ja sõbralikud, mistõttu neile on lihtsam kodusid leida. Paariaastane ema Elsa ja tema alla-aastane tütar Luisa olid kinnipüüdmise ajal tiinuse lõppjärgus, ääretult pelglikud ning nendega kontakti saamine oli alguses väga keeruline. Päeval, kui otsustati neid püüda, astusid nad toidu peale püüdmispuuri paarikümneminutise vahega. Nagu oleks aimanud, mis neid ees ootab.

Mõni päev hiljem sündis neil ühel ööl kahe peale kümme poega. Kuna nad olid koos ühes suures puuris, siis polegi teada, millised pojad ühe ja millised teise ema omad olid, kuid sel pole ka tähtsust. Poegi kasvatati ja imetati ühiselt. Kaheksale pojale leiti kiiresti uued kodud, kaks (Tiku ja Taku) on veel ootel hoiukodus. Ka emad – mõlemad steriliseeritud – ootavad hoiukodus oma õiget peret, seniks magavad patjadel ja vaatavad telekat.

„Nad on juba tunduvalt inimsõbralikumad ja käivad vahetevahel sääri silitamas ning käest toitu võtmas, samuti huvituvad igast perenaise tegevusest, kuid päris sülle veel ei tule,“ räägib Sigrid. „Eks elu näitab, nende areng toimub pidevalt ning nad tõesti väärivad kassiväärset kodu koos inimese helluse ja hoolitsusega.“

Elu surnuaias

Enne kui kassid said kinni püütud, käis neid surnuaia kõrval asuval muruplatsil, seal, kuhu tahetakse rajada Konsumit või Selverit, toitmas vene keelt kõnelev Nataša – kümme aastat iga päev iga ilmaga kell 6.10 hommikul.

Kuigi Sigrid ja Monika püüdsid kasside äratoimetamise aktsiooni edasi lükata seni, kuni Elsa-Luisa ja nende pojad on kõik uutesse kodudesse saanud, tulid kalmistu kassid ise nende juurde. Eelmise aasta augustiõhtul, kui Sigrid oli Säästumarketist väljunud, märkas ta poe läheduses kassiema koos kolme paarikuise pojaga. Sellisest vaatepildist ei saanud ta külmalt mööduda – nagu enamik inimesi tegi – ja järgnes kassiperekonnale, kes suundus kalmistule.

Edasi tuli tutvuse sobitamine Natašaga ja kassidega ning kuudepikkune igaõhtune toitmine, kuni kõik olid kinni püütud. „Peaaegu iga meie vaba hetk möödus surnuaias,“ meenutab Sigrid möödunud talve. Monikaga jagati ära, kes millisel päeval söötmas käia saab – see pidi toimuma enam-vähem samal kellaajal, sest kassid ju ootasid. Isegi töögraafik sobitati vastavalt kasside söötmisele.

Nende kuude sisse mahub ka üks Sigridi hirmsamaid üleelamisi – kahejalgse elaja poolt. Ühel pimedal sügisõhtul, kui Sigrid järjekordse toitmise ajal fotoaparaadiga surnuaia ääres kiisudest pilte teha püüdis, tormas talle kallale keskealine meesterahvas ning tahtis talt kaamerat röövida. „Võitlesime poris püherdades mitu pikka minutit, peksin teda kõigest jõust, pärast ise ka imestasin, kust mulle tol hetkel selline jõud tuli,“ rääkis Sigrid kohutavast kogemusest. Mees oli hästi riides ja hoolitsetud välimusega, seda enam oli üllatus tema vägivaldne käitumine. Kaamera jäi alles, kuid edaspidi käis ta alati kellegagi koos.

Kasside püüdmine lõppes enne kõige külmemate ilmade saabumist. Poegadele leiti kiiresti päris-kodud ja ülejäänud said hoiukoju Kristi juurde. Kiisuemad steriliseeriti ja paigutati ajutistesse hoiukodudesse.

Kokku püüti surnuaiast viis kassiema ja 14 poega, kellest 11 olid emased. Kui nad oleks vabadusse jäänud, oleks neid praeguseks juba vähemalt kaks korda rohkem... Või oleks mõne elu jäänud liiga lühikeseks, nii nagu juhtus ühe noore kassiemaga, kes läks suure kõhuga kuskile varjulisemasse kohta poegima ning pärast seda teda enam ei nähtud...

Vanim kiisuema oli Nataša mäletamise järgi kaheksa-aastane. Algul mõeldi kiisuemmesid hoida toas senikaua, kuni nad pärast steriliseerimist taastuvad ning siis nad taas sinnasamma lahti lasta, kuid nüüdseks on kiisud koduse eluga nii harjunud, et ei raatsita neid tänavale tagasi lasta. Kaks emakassi on juba uutes kodudes, kolm on veel hoiukodudes koduootel. Toas on nad hakanud iga päevaga üha rohkem usaldama inimesi.

Inimene vastutab

„See on meie, inimeste süü, et loomad tänavale on sattunud,“ räägib Sigrid manitsevalt. „Kui kord on loom võetud, tuleks tagada, et see loom ega tema järglased ei satuks iial tänavale. Enne, kui oma loomapoeg uuele omanikule anda, tuleks hoolega tema tausta uurida – millised on uue omaniku võimalused ja tõekspidamised.“

Tartu Kassikaitses tehakse uuele kassikandidaadile põhjalik „ülekuulamine“. Ikka selleks, et loom satuks temast tõeliselt hooliva inimese juurde. Samas jagatakse ka alati nõuandeid ja soovitusi. „Kord ütles mulle üks järjekordne kassisoovija, kellega ma telefoni teel vestlesin, et kui teil on kahju, siis te ju ei pea mulle kassi andma,“ räägib Sigrid. Naine elab praegu siiski sellesama kassipojaga ning saadab aeg-ajalt kassi tegemistest pikki kirju ning pilte.

„Näiteks kui inimene soovib isast kassi, küsin alati, et miks just isast. Kui vastus on midagi sellist, et ei soovi hiljem nende poegadega jamada, siis see inimene kassi ei saa. Ka kastreerimata isakassid osalevad ju uute kiisupoegade ilmaletulekul,“ pole Sigrid rahul mõnede inimeste hoiakutega.

Kassikaitse soovitab tulevasel omanikul lasta kass steriliseerida/kastreerida, et nad ei saaks osaleda sihitus sigimises. Nii on ka looma enda elu turvalisem – jäävad ära kaklused ja hulkumised.

„Me oleme nii palju õnnetuid kassielusid näinud, et oma kasvandikele ja nende järglastele seda ei tahaks,“ manitseb Sigrid inimesi rohkem kasside heaolu eest vastutama. See, et 20 aastat tagasi kassid kasvasid ja sigisid nii kuis juhtus, pole tänapäeval enam argument. Praegu on teised võimalused ning steriliseerimisoperatsioone tehakse igas loomakliinikus.

Kass leiab abistaja

Vahel tundub, nagu otsiksid loomad ise enda abistajad üles. Sigridi esimene hoolealune hakkas pea kolm aastat tagasi tiinena tema korrusmaja akna all söömas käima. Tuli kindlal kellaajal, sõi oma kõhu täis ja lahkus. Kassiema sai järjest 3 pesakonda (neli, kolm ja viis poega). Kuigi kõik said uutesse kodudesse, ei õnnestunud Emmet kinni püüda, kuna pesakondade vahe oli nii väike. Kui ta ühed pojad välja tõi, olid sündinud juba uued kuskil läheduses kuuris. Selle põhjus oli suuresti siin elavate isaste kamp – peamiselt inimeste õues käivad opereerimata isased. Peale viimast pesakonda õnnestus siiski Emmeke kinni püüda ja opereerida lasta.

Praegu on Sigridi kodus kolm kassi, kellest kahe elud algasid tänaval. Monika kodus on neli kodustatud tänavakiisut ning lisaks üks kass, kelle ta aasta tagasi hoiukodusse võttis ning kes veel ootab seda oma ja õiget peret.

Lõpetuseks rõhutab Sigrid, et hool, vaev ja mure on saadud tasutud nende samade karvaste tegelaste poolt. „Kes on neid aidanud, see teab. Kassid on võrratud ja nad ei jäta sind tänuta.“


MTÜ Tartu Kassikaitse hoiukodud

• Igale kassile on tehtud parasiiditõrjed ja võimalusel operatsioon vältimaks uute poegade sündi.
• Kassikaitse ei hukka mitte kunagi ühtegi kassi ega poega, seetõttu on oodatud igasugune abi nii hoiukodu pakkujate poolt kui ka muud moodi abistajatelt.
• Alati ei pea endale kassi võtma või neid tänaval toitmas käima.
• Võimalustega ja kodu ootavate kassidega saab tutvuda kassikaitse kodulehel www.kassidkoju.eu või Facebookis.

Autor: Kaie Päike, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/06/2012 10:11:59



Tweet