75. sünnipäeva tähistanud raadiomees Vello Lään meenutab.

1980. aastate lõpul tuli mulle pähe mõte: kui meil on juba perestroika ja glasnost, miks ei võiks Emajõelinnal olla oma sõltumatu raadio? Selle abil saaks ju kohapeal arendada demokraatiat, sillutada teed taasiseseisvumisele.

Moskva diktaat oli märgatavalt vähenenud, Tallinna oma aga püsis. Sealsed ülemused olid sedavõrd harjunud ületsentraliseeritud juhtimisega, et mõte mingist iseseisvalt tegutsevast kohalikust raadiojaamast ei mahtunud neile pähe. Mingi järeleandmine siiski tehti: meie stuudiole eraldati Eesti Raadio (ER) keskpäevases programmis veerandtunnine „aken“. Sellest olevat tartlastele küllalt.

Kasutades avanenud võimalusi, käisin tol ajal mitmel pool Euroopas ja muu kõrval uurisin sealsete kohalike raadiote asja. Tuli välja, et Soomes tegutses Yleisradio kõrval ja toetusel veel 10 paikkondlikku jaama.

Rootsis oli taolisi koguni 24. Aga meil – ei ühtegi. Ühtaegu sain teada, mida ja kuidas tuleb teha, ainult et kust saada selleks kõigeks vahendeid? Teiste sõnadega – lokaalraadio käivitamiseks ja tööshoidmiseks oli vaja kapitali. See tähendab – raha.

Sondeerisin pinda ja selgus, et nii Tartu linna kui maakonna tolleaegsed juhid olid oma eetriaja saamisest huvitatud. Linnapea oli siis ettevõtlik mees, uuele aldis Toomas Mendelson, maavanemaks samu sõnu vääriv Robert Närska. Tallinnast sain nõusse Tartus ajalugu studeerinud Eesti Raadio ühe juhi, Peeter Sookruusi, kes suhtus samuti mõistvalt tartlaste taotlustesse. Just nende meeste toetusel alustasime eeltöödega, milleks kulus oma pool aastat. Õla panid alla ka ER Tartu stuudio mehed: Tõnu Sokk, Madis Ligi, Hillar Peets ja Toomas Jüriado.

Helsingis viibides leidsin hea abilisena Yleisradio estofiili Juhani Nordbergi (häälda Nuurberi Jussi). Yleisradio parajasti kolis uutesse ruumidesse ja hulk vana tehnikat kanti maha. Seda kingiti sündivale Tartu lokaalraadiole. Ole ainult mees ja vii ära.

Nii loodigi 1991. a suvel aktsiaselts Tartu Raadio. 60 000 rublaga osanikud olid Tartu linn ja sama suure summaga maavalitsus. ER eraldas võrdses väärtuses tehnikat ja lubas tõmmata juhtmed oma stuudiost kaitseliidu maja 3. korrusel üles pööningule, meie esimesse pesapaika.

Aga kust saada noori raadiotehnikuid? Õnneks pöördusid minu poole Variku linnaosa „piraadid“ – Hando Sinisalu, Urmas Kolsar, Meelis Michelson ja erakordse tehnilise taibuga Urmas Tooming. Vormistasin mõni aeg hiljem need poisid Tartu Raadiosse tööle. Osa neist diskorite-raadiohäältena, osa tehnikutena.

Just noorte abil jõudsime 1991. a 30. septembri varahommikul nii kaugele, et võisin Riiamäel, kaitseliidu maja pööningul asunud improviseeritud „stuudios“ istuda puldi taha, tõmmata heebleid ja öelda mikrofoni need ajaloolised sõnad: „Eesti Vabariigi esimene eraringhääling alustab täna Tartus, ja uskuge mind, talle järgnevad peatselt kümned uued jaamad.“ Võin nüüd uhkusega kinnitada – ennustus läks täkke. Ja kuidas veel!

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/06/2012 10:05:49



Tweet