Viimane puhkepäev enne uuel töökohal alustamist on paras aeg veel korraks Pirogovi platsile pikali heita. Foto: Juhan Lang

„Mis selles tööotsimises siis nii keerulist olla saab!“ mõtles ühel laisal hetkel koos eksamitega ka viimasele söögirahale kriipsu peale tõmmanud tudeng. Tartust ära koju ei taha ka nagu veel minna, kuid niisama ka passida ei taha. Tuleb teha tööd!

Meenus kurvalt tõene nali personalijuhist, kes ajas pooled CV-dest paberihunti ja ütles, et pole mõtet võtta tööle inimest, kellel elus ei vea. Sellega oli otsus langetatud – läheneda tuleb teisiti.
Haarasin telefoni, panin peas kokku nimekirja töödest, mida elu jooksul kindlasti proovima peab ning asusin agaralt numbreid valima. Samal ajal vasardas tühja kõhu kõrvalt peas vanarahvatarkus „kes ei tööta, see ei söö“.

Teie pilet, palun

„Jaa, ikka on meil tööd!“ sõnas üllatuseks juba esimese kõne järel üks suurimaid kontsertide turvamisega tegelevaid firmasid. Spetsiaalse erihariduse puudumine ei ole takistuseks, kui on piisavalt vanust, julgust ja pealehakkamist. Palju tööd on küll Tallinnas, kuid igal suvel kohustuslikuna toimuvad tuurid jõuavad ka Tartusse.

Ka palk pole teab mis hull – keskmise lõunasöögi hind tunni eest, mis tasapisi koolitusi läbides ka tõuseb. Ürituste tööpäevad on kuni kümme tundi ja suve suursündmustel, Lady Gaga ja Red Hot Chilli Peppersi kontsertidel, võib hea õnne korral suisa lava ette sattuda.

Kindlasti pole tegu filmidest nähtud turvameeste tööga, kus suured lihamäed kõiksugu narkareid ja joodikuid muudkui tagauksest välja viskavad, kinnitas mõni aeg tagasi seda tööd teinud sõber. Pigem toimub valvetöö, et keegi üle piirdeaedade sisse ei roniks või tuleb kontrollida sissepääsu ees pileteid. „Pead küll kogu aeg tähelepanelik olema, kuid enamikul ajast ei ole sellest enamat teha,“ rääkis ta, ja lisas, et positiivse poolena on kindlasti igasuguste klounide kohtamine.

Mul pole küll vaja peale enda kedagi ülal pidada ja töö on töö, kuid resideerudes valdavalt siiski Lõuna-Eestis, tähendaks Tallinnas tööl käimine enamiku palga maha sõitmist ja söömist. Võtsin endale natuke aega järelemõtlemiseks ja valisin juba järgmist numbrit.

Koka kõrval nälga ei jää

Süüa on hea, kuid veelgi parem on töötada kohas, kus sa oled kogu aeg söögiga ümbritsetud. Kesklinna söögikohtade teenindajateks ongi valdavalt tudengid. Mis see siis ikka ära ei ole – võtad tellimuse, viid toidu, võtad raha, järgmine palun. Kuid tuleb välja, et nii lihtne siiski pole.

„Soovitan sul kesklinna peale mitte aega kulutada, siin tahavad kõik kogemustega töötajaid,“ kuulsin raeplatsi ühe suurima söögikoha kontorist, olenemata, et just otsitaksegi paari uut teenindajat. Kui kõik tahavad töötajaid, kel on kogemus, kuid seda saab vaid töötades, siis kuidas seda nõiaringi murda? Soovituseks tuli mõne äärelinna kohviku poole vaadata. Aitaks muidugi ka see, kui mul oleks vastav haridus, kuid õpitav eriala ei ole nii praktiline ja vähemalt esialgu tuleb ettekandja tööst suu puhtaks pühkida.

Maksa viivis ära!

Järgmine äraütlemine tuleb Tartu ülikooli raamatukogust. Kuigi suvel ei ole seal nii palju teha, pealegi on hoone katuse remondi tõttu töö väga häiritud, tekkis mõte, et ehk saaks alates sügisest vajaliku ja meeldiva ühendada.

„Hetkel kahjuks vakantsi pole, kuid saatke oma CV ja kui mõni koht vabaneb, vaatame oma andmebaasi jälle läbi,“ julgustas kõrgel kohal paiknev meeldiva häälega naine. Kuuldes, et mul pole mingisugust kogemust ega ka sellealast haridust, kinnitas ta, et kui ma oskan suhelda ja jõuan raamatuid käes hoida, pole muud vajagi.

Meenutades, et raamatukogus käies on trepil seisvateks administraatoriteks kogu aeg samad neiud, kadus hetkeks küll lootus, et seal miskit muutuda võib, kuid lootus sureb viimasena, ning CV läkski teele.
Kuid enne kooli minemist tuleb üle elada suur suvi ja olles oma senises progressis pisut üllatunud, asusin taas telefoniketast kerima. Sel korral võtsin suuna müügimaailma.

Üliõpilane õunapuu otsas

Maxima teenindajaks ma noore naiskolleegi kombel saada ei soovinud, kuid füüsilise töö vastu pole mul midagi. Pärast mitut äraütlemist erinevatelt Tartumaa taludelt, kust sai uuritud võimalust nende kaupa turul müüa või viljade valmimisel neid agaralt korjata, komistasin haljastusega tegeleva firma otsa, kes oli just abikäsi otsimas.

„Arvesta sellega, et tegu on füüsiliselt raske tööga. Meil on siit igasuguseid noormehi läbi käinud, osad hullemad kui teised ja paar katsepäeva tuleb sul kindlasti teha,“ hoiatas perefirma noorim, äsja ülikoolis vastava eriala lõpetanud neiu.

Enamik tööd olevat Tartus või lähiümbruses ning palga eest saab maksta nii praeguse üüri kui ka söögi, kusjuures viimaseks ei pea olema vaid leib ning katteks naabri põllult õhtuhämaruses pihta pandud kurk ja redis.

Ostke mu viimane leht ära!

Palju aastaid tagasi sisustasin oma suve ajalehti müües. Trotsist vanuseliste piirangute vastu uurisin, kas ka kahekümnendate alguses olev aeg-ajalt habetunud noor võiks paki lehti sülle haarata ja bussijaamas või parkides inimestele kallist lugemisvara pakkuda.

Hiljuti nime vahetanud väljaande levijuhilt kuulsin, et teoreetiliselt pole see võimatu, kuid palju rõõmsama meelega pakuksid nad mulle piirkonna koordinaatori ametiposti. Mis see täpsemalt on, ei saanudki teada, kuna rohkem infot omav inimene oli parajasti eemal ja hilisematele kõnedele ei vastanud. Kõla järgi oleksin aga justkui „Rentslimiljonäris“ nähtud orjapidaja, kes saadab hommikul lapsed tänavale teenima ja õhtul korjab neilt kogu raha ära.

Julge pealehakkamine on rohkemgi kui pool võitu. Ühe pärastlõunaga sain kaks jah-vastust, hulga julgustavaid sõnu ning kiitust vahetu lähenemise eest. Kui peaks reaalne vajadus tekkima, oskan varasemast paremini midagi leida.

Autor: Laurits Leima, laurits@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/07/2012 14:09:57



Tweet