Kiri Evely, Kerly ja Maarja seljal osutus petlikuks - vaatamata vähesele praktikale tüdrukud maratonirajal naljakamate koduvideote väärilisi koperdamisi ei esitanud. Foto: Erakogu

Pühapäev, 12. august. Jõgevamaa lõunapoolsel äärel asuv vaikne Tabivere vald täitub kirevates riietes rulluiskudel liuglevate inimestega, kel vaevu üksteisest mööda- vuhisemiseks ruumi jagub. Maratonipäev ju ikkagi.

Ajame autouksed õieli ja kougime üksteise järel masinast välja vajamineva varustuse. Uisud, kaitsmed, kiivrid, ka roosad võistlussärgid kirjaga „Püsi kannul, kohe saab nalja!“.

Pühapäevauisutajatena arvasime, et läheme rajale just pigemini nalja tegema, samm ju tundus olevat pea sama pehme kui sellel, kes alles käima õpib. Vaatepilt Tabivereski kuigi palju enesekindlust ei kasvata. Rajale on end sättinud liibuvates spordiriietes uisutajad, ühel selg sponsorite embleemidest enam pungil kui teisel. Aga mis sest – himu 19 kilomeetri vallutamiseks on igal juhul suurem kui mistahes võltshirm kangete spordisellide kõrvutamisel iseendiga.

Ja seal me siis seisame, stardikoridoris. Oodates püssipauku, mis meid lõpuks kord rajale lubaks. Kuigi kellaseierid näitavad viite minutit alguseni, tundub oodatav aeg üüratult pikk. Vahepeal jõuab Maarja piinliku täpsusega kirjeldada kõiki talle teadaolevaid lugusid sellest, kuidas mõni rulluisutaja on rajal vihtudes oma lihased väänanud ja kondid murdnud. Või siis lausa kintsudelt kooritud värske liha uisurajale jätnud. „Mõnus motivatsioonikõne,“ mõtleme endamisi ja uurime, kui palju selle julgustava sõnavõtu järel kellegi sääred hirmust võbisema hakkasid.

Stardipauk

Uisud hakkavad vaikselt veerema ja meie nägudel kumab naerumuie – nüüd ongi kauaoodatud hetk käes. Teadjad rääkisid, et esimesed kilomeetrid kulgevad justkui nõukogude ajal defitsiidi järjekorras ja suurt uisutamist paksu rahvamassi tõttu ei toimugi. Ent sel maratonil saame üsna kiirelt tee enda ees vabaks ja hakkamegi vaikselt finiši suunas liuglema.

„16 kilomeetrit lõpuni, 13 kilomeetrit lõpuni“. Teekonda mõõtvad postikesed kuulutavad, et see sõit enam pikalt ei kesta. Aga sellist ekslikku arvamist jagub täpselt esimese tõusuni, mis paneb proovile jalalihased, kopsud ja mõneks hetkeks ka selge silmanägemise. Poolel mäel olles motiveerib edasi ronima asjaolu, et kunagi peab ju tõus otsa saama, ja siis saabub ehk langus? Nii ongi. Esimese tipu vallutanuna ajame end kiiresti „ussisabasse“, nagu vahetult enne maratoni meid ühistreeningul õpetati.

Joovastav tunne on mäest mitme inimese raskusega laskudes edestada neid, kel seljal siravad need samused sponsorite uhked reklaamkirjed. Tuleb tunnistada, et juba järgmise tõusu eel suudavad tegijamad vaid paari uisutõmbega meid selja taha jätta. Silmaga uisurattaid mõõtes selgub ka põhjus, miks nii läks – asjatundlike uisurattad sarnanesid suuruse poolest eriti jämedale õunale. Samas kui meie uisurattad meenutavad vast heal juhul mõnd kidurat ploomi. Aga see meid ei morjenda, lustisõit jätkub endiselt suurepäraste sportlike emotsioonidega.

Marrasnahk asfaldil

Raja äärde on kogunenud hulk inimesi, kes vahet tegemata omadel ja võõrastel, muudkui julgustavad: „Jõuad, sa jõuad!“ Sellise suhtumise peale ei olegi muud, kui suu kõrvuni pähe ajada ja aina hoogsamas tempos edasi rühkida. Et spordipäev liigtõsiseks võistluseks ei kujuneks, manustame igas võimalikus joogipunktis head ja paremat ning lehvitame sõbralikult tervituseks nii kaasaelajatele, päevapiltnikele kui ka liiklust turvanud politseinikele. Võtsime aega, et sellest päevast kujuneks meile igati meeldejääv üritus.

Kogu maratoni vältel pannakse rulluisutajate võhm proovile vaid kahel järsul tõusul ning ülejäänud rännak rulluiskudel kulgeb pigemini mööda lauget teed. See on täpselt paras aeg, kus arutleda selle üle, millist jooki keegi vahepunktis kurgust alla ajas või kuidas hindab võistluskaaslane uisurada. Vahepealsetesse vestlustesse sekkuvad omalt poolt tee ääres passiv kiirabimasin, mille pelk kohalolu justkui kurja kuulutab.

Veel mõned kilomeetrid edasi avastame ka ühe uisutaja, kelle reielt on pisut marrasnahka asfaldile jäänud. See vaatepilt tõmbab sekundipealt meie uljast sõiduhoogu maha. Igasuguse kiirustamise asemel tundub, et mõistlikum oleks lihtsalt täiesti tervena finišisse jõuda. Seda enam, et rajast pool läbinuna aimame, et ilmselt esikohale enam keegi meist vast ei pretendeeri. Optimism ennekõike!

Nakkav hobi

Finiši saabumisest annab ühelt poolt märku lähenev Tartu linnasiluett ning teisalt aina sagenevad kuklasse hingavate kaasuisutajate ponnistavad puhked. Igaüks püüab viimasel kilomeetril endast parima välja pigistada ja lõpu eel mõnd kaasvõistlejat edestada. Veel enne lõpujoone ületamist vaatame üksteisele äraütlevate nägudega otsa ja rõõmustame, et saigi maraton läbitud. Algne arvamine, et see spordirõõm on vaid professionaalidele ja pühapäevauisutajatel siia asja ehk ei olegi, sai tugevasti kummutatud.

Rada, mille läbimine tundus algajale olevat parasjagu suur pingutus, möödus linnulennul ning liigutamise rõõm ja kaela saadud medal meenutavad meile seda vahvat seltskondlikku spordiüritust ilmselt … kuni järgmise rulluisumaratonini.

MULJED

Evely: Alguses oli rulluisutamine minu jaoks lihtsalt üks võimalikest viisidest, kuidas kiiresti marsruudil kodu-töö-kodu liikuda. Kuigi puudusid teadmised sõidutehnikast ja ohutunne võimalike vigastuste ees oli pea olematu, haaras mind „rullipisik“, mis lõpuks ka seekordsele maratonile viis. Maratoni eel sõitsin uiskudel Külitsesse viival kergliiklusrajal ning keskendusin ühistreeningul saadud näpunäidetele – harjutades sõidutehnikat ning oma jõuvarusid õigesti jaotama.

Maarja: Rulluisutamist proovisin esmakordselt aastal 2011, kui enamik katsetest möödus paaniliselt lootes, et keegi teele ette ei jääks. Osalesin 2011. aasta rulluisumaratonil ning selleks ajaks olin selgeks saanud, kuidas uiskudel edasi liikuda ja takistustest mööduda. Sel aastal panin uisud alla enne võistlust seitsmel korral. Suurima kogemuse andis maratonieelne ühistreening, kus sai lõpuks selgemaks pidurdamine, aga ka rongis mäest laskumine. Viimasest oli tänavusel maratonil palju kasu, kuna mäest laskumine pakkus naudingut ja suur kiirus tekitas mõnusa adrenaliinijoovastuse. Võit ei olegi meie jaoks eesmärk, peamine, et sõitu naudid.

Kerly: Vahetult enne maratoni rentisin kahel korral laenutusest uisuvarustuse ning tegin paar lõbusõitu Jõgeva maantee kergliiklusteel. Kaks päeva enne maratoni ostsin ka uisud, et maratonipäeval mitte pika näoga uisulaenutuse ukse taha jääda. Tunnike sõitu maratonil ei olnud tegelikult ainumas nauding üritusest. Püstitasime ju sõbrannadega ühise eesmärgi maratonile minna, käisime eelnevalt üheskoos uisutamas ning kaupluses lustakat ühesugust „spordidressi“ välja valimas.

Autor: Kerly Peitel, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/08/2012 13:03:00



Tweet