Sajanditagune suvi oli erakordselt palav ja põuane. Rukkilõikusega tuli tavalisest nädal-paar varem algust teha. Seda just kõrgematel liivastel põldudel, kus tera pudenema kippus.

Tartu kesklinna kitsastel uulitsatel nõretasid linlased higist ja kurtsid läppunud lufti üle. Palavus ajas jõkke värskendust otsima, mis suviti tõi aga kaasa korrarikkumisi. Just liinilaevade ärasõidu aegu – Emajõgi oli endiselt arvestatav liiklussoon – ujus noori mehi laevadele külje alla, et hõigata passaseeridele häbematusi. Kuigi kardavoid viisid kolm sellist meest kaheks nädalaks arestikambrisse, ei tahtnud korratused lõppeda ja raad keelas suplemise lahtises jões hoopistükkis ära.

Nüüd tekkis laudpõrandate ja -seintega avalike ujulate juures selline tung, et enda voogudesse kastmiseks tuli tartlastel teinekord kuumuse käes tunde järjekorras seista.

Baltisakslastest juhitud raega alalises opositsioonis olev Jaan Tõnissoni päevaleht kirjutas sel puhul: sakstel on muidugi kõige lihtsam keelata. Selle asemel, et uusi supelusmajasid ehitada või linnast eemal supelusaedasid asutada. Raekojast vastatakse meile, et linna eelarves ei olevat selleks summasid ette nähtud. Vana jutt oma tegematajätmiste õigustamiseks.

Augustikuu keskpaiku peeti vaksali lähedal kolmnurksel platsil Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitust. Varasemal ajal olid „Põhja-Liivimaa suurmaapidajad“ – terminit „Lõuna-Eesti mõisnikud“ soovitati vältida – suhtunud eesti talupoegade konkureerivatesse sügisnäitustesse õige üleolevalt: mis neil matsidel ka eksponeerida on? Nüüd aga tuli tunnistada, et just karjakasvatuse ja ühistegevuse osas oli mõndagi saavutatud.

1. septembril ilmus Postimehe õige mahukas näitusele pühendatud erinumber. Lõviosa kuulus muidugi kuulutustele ja reklaamile, kuid oli ka juttu näitusest endast. Kahe nädalaga oli sinna pääsme ostnud 28 000 huvilist, mida peeti igati heaks tulemuseks. Vanemuise etendused olid pidevalt välja müüdud ja kinematografid publikust pungil.

Olukorda kasutas ka näituse ajaks Jurjevis oma telgi üles löönud rändtsirkus. Rahva palagani meelitamiseks seati tsirkuse orkester ühe kõrgema hoone katusele marsse mürtsutama, millise tegevuse aga politsei peagi ära keelas. Kui mängida tahavad, tehku seda ikka kombekalt maa peal. Neile, kes muusikast tahtsid tõelist mõnu tunda, soovitati minna Vanemuise aia suvekontsertidele. Väike piletiraha tasub igati saadava elamuse ära.

Postimees kurtis, et kuigi enamus näitusele tulnutest pidasid ennast igati kombekalt üleval, leidus siiski ka „kärnaseid lambaid“, kel kõigil neelud kangema kraami järele. Kuna Tartus müüdi valget viina ainult kolmes kroonu monopolipoes ja sealgi vaid piiratud ajal, siis kogunes Kaubahoovi lähedale monopoli juurde säärane rahvahulk, et korra pidamiseks tuli kardavoi kohale kutsuda.

See ametimees seadis joomahimused üksteise järele pikka ritta ja asus ise uksele, lastes viinahimulisi vaid jaokaopa poodi. Ilmne näide, kuidas tsaarivõimud rahva üht põhilist priiust – joomavabadust ahistasid. Aga mida sa võõrvõimudelt ikka tahad. Ainult 3 viinapoodi oligi Tartus, 2012. aasta enam kui 300 vastu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/08/2012 12:04:29



Tweet