Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Sada aastat kolmandat Kuradisilda

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Hämmastunud lugeja võib ju nüüd küsida: miks kolmandat?

Üks ja ainus Kuradisillaks kutsutud kuivamaa sild meil Tartus ju on. Vastan – aga sellepärast, et enne kui 1913. a septembris avati Toomemäel raudbetoonist sild – mälestusmärk, oli samal kohal olnud juba kaks puidust Kuradisilda.

Esimese projekteeris 1809. a ülikooli arhitekt
J. W. Krause ja teine sild püstitati lagunenu asemele 1844. a. Aga aeg tegi oma töö, puit kõdunes ja uue silla ehitamise võttis oma südameasjaks kuulus Tartu kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel (1857–1926).

Pälvinud Vene-Jaapani sõjas osutatud teenete eest keisri au-ihuarsti nimetuse, pöördus ta 1911. a isiklikult Nikolai II poole ülikoolile Maarjamõisa kahe moodsa kliinikuhoone ehitamiseks. Ta palve rahuldatigi ja vastuteenena algatas professor vahendite kogumise, et rajada arhitekt A. Eichorni kavandi järgi uus, Romanovite dünastia 300. aastapäevale pühendatud ja Aleksander I mälestust jäädvustav esinduslik sild.

Tolleaegne Tartu päevaleht kirjutas: umbes 10 aastat tagasi võeti vana sild maha ja meie linn jäi ühest kaunidusest ja loomulikust ühendusest kahe mäerinnaku vahel ilma. Professor Zoege von Manteuffel pani Keisri Majesteedile uue silla plaanid ette. Keiser ja Keisriproua Maria Fjodorovna annetasid oma eravarandusest summa, et silda ehitama saadi hakata. Uuele sillale anti õnnistamispäeval, 12. septembril Aleksander I nimi.

Talitusest võtsid peale õigeusu vaimulike ja ülikooli juhtkonna osa veel mitmed kõrgemad aukandjad, neist tähtsaim Liivimaa asekuberner vürst Kuropatkin, kes selle tarvis koguni automobiiliga meie linna sõitis. Kohal olid avalikkude asutuste, sõjaväe ja mõisnikeseisuse asemikud, arvukalt professoreid ja üliõpilaskorporatsioonide esindused oma lippudega.

Professor Zoege von Manteuffel kõneles keiser Aleksander I ja ülikooli esimese rektori sõprusest ning G. F. Parroti teenetest, mille äramärkimiseks oli paigutatud Inglisillale ladinakeelne tekst koos G. F. Parroti reljeefpildiga. Tema ettepanekul lauldi ka talituse lõpuks vana akadeemilist laulu „Gaudeamus igitur“. Et meelde tuletada valitseva dünastia juubelit, oli uuele sillale pronksist pärjaga ümbritsetult kinnitatud aastaarvud „1613–1913“.

Kes siis võis aimata, et Romanovite võimu jagub veel vaid 4 aastaks ja Nikolai II mõrvatakse koos perekonnaga bolševike poolt Jekatrinburgis 1918. a juulis. Dünastia daatumid sillal on saja aasta jooksul ometi püsima jäetud, kuigi nende eemaldamist nõuti 1920. aastate keskpaiku. Tartus on juba Aleksandri nime kandev tänav, on‘s talle veel omanimelist silda tarvis?

Ometi jäid kirjad sillal püsima, sest rahvasuu nimetas rajatist endiselt Kuradisillaks, mitte aga Aleksandri omaks. Jäid püsima ka siis, kui punavõimu käsul võeti „ideoloogilise puhtuse säilitamise huvides“ maha Gustav Adolfi ja Kalevipoja kujud – nähtavasti peeti Aleksandrit rohkem „omaks poisiks“ kui eelnimetatuid.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/09/2013 00:28:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.4087769985199