Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kuigi enamik kadunuks kuulutatutest ilmub mõne päeva pärast joomaurkast või armukese juurest välja, võib lähedase avastada ka kilekotist või jõest. Kaur Paves

Politsei saab aastas umbes sada teadet Lõuna-Eesti maakondades kaotsi läinud inimestest, kellest kümmekond vajab pikemalt otsimist ning üks või kaks jääbki teadmata kadunuks.

41-aastane Andrus Sild oli juhtivtöötaja, abikaasa ja isa. Temast tehtud piltidelt vaatab vastu soliidne tumedapäine triiksärgi, vesti ja prillidega mees, küll keskmisest lühemat kasvu ja kõhnema kehaehitusega. Mullu 17. novembril lahkus ta Tallinnast, päev hiljem nähti teda Võrus. Seljas must talvejope ja pruunid teksad, peas tume villane müts, liikus ta hilissügisesest külmast hoolimata hallil jalgrattal Rõuge poole – ja kadus.

Andrust asusid otsima lähedased ja politsei, mehe leidmiseks ulatas abikäe ka sihtasutus Kadunud. Sotsiaalvõrgustikus jagas mehe kadumisteadet enam kui 6500 inimest. Paraku ei andnud otsingud pika aja jooksul tulemusi.

„Käesoleva aasta juunikuus teatati politseile, et Võru maakonnas Viitina külas müüdi maja, mida vaatama läinud ostja avastas mehe surnukeha,” selgitas politsei esindaja Kerly Peitel. „Võru kriminaaltalitus alustas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetlust, vaatas sündmuskoha üle, surnukeha saadeti kohtuarstlikku ekspertiisi ja kuulati üle tunnistajad. Menetluse käigus selgitati, et surnuks oligi Sild. Uurimise käigus ei tuvastatud kriminaalkuriteole viitavaid asjaolusid, mistõttu menetlus lõpetati.”

Laip kilekotis

Silla juhtum pole ainus selline kurb lugu tänavusest suvest.
24. juuli õhtul leiti Valgamaal Helme vallas Õhne jõest meesterahva tugevate lagunemistunnustega surnukeha. Politsei teatel aga pole seni selgust mehe isiku ega tema surma asjaolude kohta: laip on siiani kohtuarstlikul lahangul ja tulemusi politseil veel pole.

Õhne jõgi on õudseid leide välja andnud ka varem. 2010. aasta 1. juunil leiti Tõrvas jõest meesterahva vägivallatunnustega surnukeha, mis oli pakitud kilekotti, seotud heinapallinööriga kinni ja siis veel vaiba sisse rullitud. Teadmata aja jões vedelenud laip osutus 2008. aasta augustis kaotsi läinud valgamaalaseks Aare Laviniks, kes oli pikalt teadmata kadunud isikute nimekirjas.

Lavini tapjaid pole siiani õnnestunud kindlaks teha. „Selle kriminaalasja kohtueelne menetlus kestab,” teatas Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kristina Kostina septembris 2013. „Tänaseks ei ole kedagi kahtlustatavana üle kuulatud.”

„Juhtimiskeskusele tuleb Lõuna prefektuuris aastas umbes sada teadet kadunud inimestest,” tõdes prefektuuri tagaotsimiste koordinaator Mart Sisask. „Neist 90 osutub selliseks, kus pikemat otsimist ei tule, inimene on kümne päeva jooksul välja tulnud.

Kümme otsingut aastas

Aastas on enam-vähem kümme pikemat otsimist ja üks-kaks inimest jääb ikkagi leidmata. Nad ei pruugi küll jääda kadunuks – kas järgmisel või ülejärgmisel aastal leitakse sageli ikkagi üles.”

Politseil ei jätku vahendeid, et kõiki kadunud inimesi tähtajatult aktiivselt taga otsida – tuleb ju uusi ja värskeid juhtumeid pidevalt peale. Sisask märkis aga, et pikemaajaliselt kadunute juhtumite puhul kontrollitakse vähemalt kord kvartalis andmed üle ja püütakse leida lisainfot.Sisask on teadmata kadunud inimeste temaatikaga politseis tegelenud aastast 2005. Viimasel ajal on ta keskendunud otsimise koordineerimisele ja kolleegide nõustamisele. Kuid nende aastate jooksul pole Sisask puutunud kokku ühegi juhtumiga, mida oleks aidanud lahendada lähedaste poolt info eest välja pandud vaevatasu. Ehkki kadunud inimese lähedased haaravad õlekõrrestki, tuleb välja, et pigem tasuks uskuda politsei töösse kui imedesse – abi pole olnud ka sensitiividest.

„Oleme proovinud, aga tulemusteta,” kommenteeris tagaotsimiste koordinaator nõidade ja selgeltnägijate kasutamist.

Teadmata kadunuks jäämise juhtumid jagunevad üldjoontes neljaks. Üks osa on sellised, mille taga on inimese enda soov ja tahe: näiteks pageb mees alimentide eest, teismeline otsib seiklusi või on inimene otsustanud elust lahkuda. Juhtub sedagi, et lähedastele põhjustatakse valu lihtsalt rumalusest või teadmatusest.

„Näiteks minnakse reisile ja eeldatakse, et kõik teavad, aga lähedased ei tea ja inimest hakatakse paaniliselt otsima,” manitses Sisask, et lähikondseid ikka oma liikumistega kursis hoitaks.

Juhtumeid, kus teadmata kadunud inimene on langenud kuriteo ohvriks, pole Sisaski sõnul lõunapiirkonnas viimasel ajal ette tulnud. Kui aga selline kahtlus üles kerkib, siis alustatakse kindlasti kriminaalmenetlust, mis tähendab, et juhtumit uuritakse veelgi tõsisemalt.

Sensitiiv ei aidanud

Osa kaduma läinud inimesi langeb paraku õnnetuse ohvriks, näiteks kukub peolt koju mineja jõkke. „Ikka jah,” ohkas Sisask tõdedes, et selliseid kurbi juhtumeid esineb. „Konkreetselt mul endal, kui selle tööga tegelesin, oli Jaak Lõivukese juhtum.”

21-aastane üliõpilane Lõivukene asus ühel 2009. aasta septembriööl Tartust Narva maanteelt koduteele, mis pidi viima ta üle Emajõe, ja jäi kadunuks. Sõbrad algatasid tema otsimiseks laiaulatusliku kampaania, välja pandi vaevatasu ja abi otsiti ka sensitiividelt. Paraku edutult: 2010. aasta mais leiti Emajõest noormehe surnukeha.

Teadupärast on vaesevõitu Lõuna-Eesti see kant, kust paljud lähevad välismaale tööd ja leiba otsima. Selliseid juhtumeid, kus näiteks mõni Soome ehitajaks läinu oleks pikemaks ajaks või lõplikult perekonna vaateväljast kadunud, tagaotsimiste koordinaatorile õnneks teada pole. „Ei saa öelda konkreetselt, et ei ole või on – iga juhtumit eraldi ei tea,” sõnas Sisask. „Sellised juhtumid võivad olla kümne päeva omad, tean lugusid, kus inimene on läinud ja perekond ei saa temaga ühendust, aga politsei on kümne päeva jooksul tema asukoha välisriigis välja selgitanud ja kontakti saanud.”

Ette aga tuleb ka lugusid, kus kadumise taga on vähemal või enamal määral alkohol. „Naisterahvas oli kuu aega kadunud, leidsime ta ühest korterist, kus ta oli sisuliselt kuu aega joonud,” kirjeldas Sisask üht juhtumit.

Juhtub sedagi, et napsu võtnud inimene läheb metsa seenele või marjule ning eksib saatuslikult ära. Näiteks juhtus mullu sügisel Võrumaal nii 47-aastase Arvoga. Alkoholi tarvitanud mees eksis Obinitsa kandis seeni korjates ära, jäi ööseks T-särgi väel metsa ning suri alajahtumise tõttu.

Seenele mobiiliga

Kõige magusam seenekorjamise aeg ongi parajasti käes – kahjuks aga toob iga sügis teateid (eeskätt eakatest) korilastest, kes loodusande jahtides sihi käest kaotavad ning metsa eksivad. Nii mõnigi neist jätab nii ka oma elu. Kõige halvemal juhul ei saa lähedased isegi surnukeha väärikalt maamulda sängitada.

Politsei kodulehel ripub siiani 2009. aasta septembris kaduma läinud Olimpiada Karaseva (sündinud 1928) tagaotsimiskuulutus. 81-aastane Tartu proua läks Põlvamaal Ahja lähistel seenele ning kadus. Karasevat ei õnnestunud leida hoolimata sellest, et teda otsis mitme päeva jooksul sadakond inimest.

„Kindlasti laetud mobiiltelefon kaasa, ka natuke söögi- ja joogipoolist – muidugi mittealkohoolset – ja vastavalt ilmale end riidesse panna,” manitses Sisask inimesi, kes neil päevil korvi ja noaga metsaande korjama siirduvad.

Sisask märkis, et politsei saab eksinud inimese mobiiltelefoni positsioneerides tuvastada tema ligikaudse asupaiga. Seal, kus tugijaamu on vähem, annab positsioneerimine, tõsi küll, üsna umbkaudse tulemuse. Küll aga näitab see igal juhul politseile kätte vähemalt suuna. Teada on ka lugusid, kus äraeksinu on kuulnud politseiauto sireene, sellest telefoni teel otsijatele teada andnud ning seeläbi peatselt ka üles leitud.

„Kui telefon on olemas, siis mõistlik on helistada päästeteenistusse või politseile ja anda teada, et on juhtunud õnnetus,” sõnas tagaotsimiste koordinaator. „Kindlasti ei tuleks ähmi täis minna, vaid rahulikult mõelda.”

Autor: Vidrik Võsoberg (Lõunaleht), toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/09/2013 00:48:09



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17545580863953