Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1914. a algupoolel, seega saja aasta eest, tõusis Eesti avalikkuse tähelepanu fookusesse Tartu teatri ümber toimunu ja toimuv.

Uue teatrimaja valmimine ning kutselise trupi töölehakkamine oli rahvuslikult meelestatud noorema põlvkonna suursaavutus, mis tõstis tunduvalt nende populaarsust.

Esiplaanile kerkisid just Jaan Tõnisson ja Karl Menning – hüüdnimedega Koodi Jaan ja Lärmi Karla.
Mõlemad kõvad tegijad, aga teadagi, et kaks kõva kivi ei tee head jahu. Varem käsikäes tegutsenud mehed pöörasid tülli ja nende vastuolud ilmnesid just Vanemuise seltsi juhatuses. Jaan Tõnisson pani ette viia joovastavad joogid uue kunstitempli einelauast välja ja asemele tuua tema Erika talus valmistatud karastusjoogid ubinaal ja kuremariin. See tähendanuks aga teatri sissetulekute tunduvat kahanemist ja majandusliku seisu jätkuvat halvenemist. Karl Menningu otsustava vastuseisu tõttu otsustati alkoholiga einelaua kasuks.

Nüüd hakkas Jaan Tõnisson Postimehes Karl Menningu repertuaarivalikut kritiseerima. Olevat vähe meelelahutust ja ülemäära palju saksa autorite draamasid. Mis ei vastanud tõele, sest K. Menning eelistas Norra ja Rootsi kirjanike kogu Euroopas laineid löövaid näidendeid ja ka kergemad tükid polnud kavast kadunud.

Menning vastas Tõnissoni pilamisega teatrilavalt. Laulumängudesse põimiti päevakajalisi kupleesid. Aastalõpuballi üheks peategelaseks oli frakki ja silindrit kandev koomiline persoon, koot demonstratiivselt üle õla. Kõik said aru, keda oli kujutatud. 1911. aastast muutusid seltsi peakoosolekud vägagi tormilisteks. Osa kaitses Menningut, enamus toetas Tõnissoni. Sest jõukamate kihtide teatriskäimised olid vähenenud. Kallimad esiread olid õige hõredad, tagapool odavamad kohad aga välja müüdud. Kassa kuivas kokku, mistõttu esines pidevalt raskusi näitlejatele niigi kesise palga väljamaksmisel. Näitetrupis algas pereheitmine.

Esimestena läksid üliõpilased, kes algul olid suure vaimustusega kaasa löönud. Mitmed neist olid stuudiumi lõpuleviimiseks teinud laene, mis nüüd ootasid tagasimaksmist. Aga mida sa maksad, kui näitleja kuupalga ülemmääraks oli 50 rubla. Samal ajal tõotas ülikoolis õpitud erialal töötamine – tõsi, sageli väljaspool Eestit – mitu korda paremat palka. Osa lavajõudu läks Pärnusse, kus oli eesriide tõstnud Eesti kolmas kutseline teater – Endla. Ainult Ants Simm, kes ka suure võlakoorma all ägas, ohverdas ülikooli ja jäi teatrikunstile truuks.

Nii et kõrgetasemelise kunstiteatri suunal oli Vanemuise juhtkonnas kindlaid pooldajaid, veelgi enam aga vastaseid. Nende nõue oli: mängitagu rohkem operetti! See olla nii ilus ja kerge, tõmbab jõukamat rahvast saali ja aitab täita kassat. Igaühel on kodus niigi oma draama. Tasub siis seda raha eest minna teatrisse vaatama. Konflikt süvenes, sest nii Jaan Tõnisson kui Karl Menning olid kanged mehed, kes kord omaksvõetust ei tahtnud kuidagi loobuda.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/02/2014 23:49:49



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16556882858276