Küsitlus

Millist asumit pead kõige elitaarsemaks?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
„La Dolce Vita“ meenutab aegu, mis mehed olid rikkad ja naised ilusad. Vanemuine

Pühapäeval, 25. jaanuaril esietendus Vanemuise suures majas lummav lühiballettide õhtu „Gatsby / La Dolce Vita“, mis pakkus vaatajale korraliku annuse elujaatavat irooniat ja silmipimestavat glamuuri.

Sel hooajal veel ainult kahel korral lavale jõudva etenduse muudab kohustuslikuks ainuüksi asjaolu, et õhtu teise osa, lühiballeti „La Dolce Vita“ on lavastanud Itaalia päritolu koreograaf Giorgio Madia (49), kelle karjäär on kulgenud maailma tippteatrites nii tantsija, koreograafi kui ka lavastajana.

1984. aastal lõpetas Madia õpingud Milanos La Scala balletikoolis, jätkates seejärel samanimelises balletikompaniis tantsijana. Ta on olnud solist Maurice Bejart’i trupis, Pennsylvania, Milwaukee, San Francisco, Atterballetto ja Zürichi balletitruppides ning jaganud lava suurmeister Rudolf Nurejeviga. 1997. aastal lõpetas Madia tantsijakarjääri ja keskendus balleti õpetamisele ning lavastamisele tipplavadel Itaalias, Saksamaal, Austrias, Poolas ja Šveitsis.

2013. aasta septembris sai Giorgio Madia kutse osaleda teatrifestivali „Draama“ žüriis. Seejärel lepiti kokku koostöö Vanemuise balletiga, mille tulemuseks oli „La Dolce Vita“ esmaettekanne möödunud aasta aprillis, rahvusvahelisel tantsupäeva galal Vanemuise suures majas.

Sel hooajal jõuab publikuni kahetsusväärselt vähe seda eksklusiivse kahekäigulise gurmee-eine pearooga, stiilipuhast à la carte’i ehk balletti „La Dolce Vita“.

Itaalia soe melanhoolia

Lavastus on inspireeritud Federico Fellini filmidest, millest tuntuim on 1960. aastal esilinastunud ja kultusfilmiks kujunenud „La Dolce Vita“. Tõlkes „Magus elu“ näitab enese- ja armastuse otsinguil seltskonnaajakirjaniku silmade läbi Rooma kõrgkihi moraalset vastuolulisust. Nii sisult kui tehniliselt uudne film oli näiteks Hispaanias keelatud kuni 1975. aastani. „Ma kasvasin üles koos Fellini filmide ja tema fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja veidratest olukordadest,“ kirjeldab Madia.

Vanemuise laval näeme mehi ja naisi, kes eksisteerivad oma erinevates varjundites, olles ennekõike rolli kehastus, alles seejärel inimene, kes leiab end ja kaotab taas, sel spiraalsel elutrepil kulgedes. Filmi vaadates meenusid kadunud Eesti režissööri Jüri Sillarti sõnad, mis kõlasid umbes järgmiselt: „Naine on mõistmatus, kõiksus, ta on elu allikas... Meie (mehed) püüame seda analüüsida, lahendada, aga me ei suuda seda lõplikult kunagi.“

Lühiballetis on laval olevad naised ikka naised. Mehed seevastu, pakkumata ürgmõistatuste emale väärilist partnerit, on liiga fikseeritud, selge sihiga, liiga „present“ oma reaktsioonidelt ja ka liiga Walt Disney.

Fellini-mees tunneb suuremat sisemist ükskõiksust ja ta elab möödaminnes. Ka eksistentsialism on viinas tuimaks leotatud ja elu mõtet on üle analüüsitud – sellest piirist edasi tuleb põrgulik pimedus ja vaikus. Fellini-mees on tüdimuseni elurõõmus, siiras, heade kommetega (kui ta just ei ole paparatso) ning alati valmis daamiga tantsima.

Vanemuise laval ei saagi 2015. aastal olla sellist Fellini-meest. Kahtlen, kas teda on üldse võimalik paremini lavale paigutada, kui Vanemuise mehed seda tegid. Ta eksisteerib ehk veel vaid kusagil Itaalia Cha-cha-cha-nimelises tantsuklubis, mõnes aadlilossis või Milano tänaval ning kandudes edasi Itaalia geenides.

„Mind ootas ees avatud suhtumisega trupp. Äärmiselt suur õnn on töötada artistidega, kes naudivad tantsimisega samaväärselt ka näitlemist,“ kiidab Madia Vanemuise balletitruppi ja lisab, et on inspireeriv näha tantsijate erakordset motiveeritust uudse materjaliga töötamisel.

Stepptantsust ekstaasi

Tööprotsessi kirjeldab koreograaf lühidalt: „Ma ei mõtle kunagi liigutuste tähenduse peale eraldi, esmase inspiratsiooni ammutan muusikast. Püüan leida viise, kuidas läbi liigutuse anda edasi atmosfääri ja meeleolu, antud lavastuse puhul oli aluseks Fellini looming. Tahan luua publikule unustamatuid hetki!“

Meeldejäävaimateks kujunesid Anthony Maloney kehastatud nüansirohke peategelane, braavo hüüetega pärjatud Matthew Jordani ja Tatevik Mkrtoumiani stepptantsulik duett ning Kristina Markeviciute diivalik päikeseprillide taha varjuv roll.

Janek Savolaineni videolahendus, Maarja Meeru nutikas minimalistlik lavakujundus ja Adriana Mortelliti kostüümid moodustavad kolmainsuse, mis saab Giorgio Madia loodud liikumisega ühtseks, nauditavaks ja unustamatuks, justkui lehvikuna avanevaks hetkeks.

„La Dolce Vita“ etendub Vanemuise suures majas 12. veebruaril ja 11. märtsil.
 

Autor: Janari Kintsiraud, janari@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 29/01/2015 08:54:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35552096366882