Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Daamide rohkus kultuurikriitik Sten Sanga ei heidutanud, kentsakalt mõjus aga nende viinalembus. Laura Niils

15. veebruaril Genialistide klubis esilinastunud teatri Must Kast üllitatud lavastus „Võõrana Põhjala kõrbes“ pani isegi kultuuriheidiku kaasa elama.

Ega palju ruumi mitte kaasa mõtlemiseks meile seal antud, kuna lava oli otse publikusse ehitatud ja dekoratsioone lendas hoolega! Ja veel milline lava meid ootas: koorekattega kaetud ning üle terve saali pikaks venitatud. Tegevus käis suisa kolmes erinevas saali otsas – andis pead väänata, et end toimuvaga kursis hoida.

Viinalembene peakangelanna

Juba publiku saali kogunemise ajal kummutas peast veidi ogar Tiina muudkui hundijalavett ning ohkas sõtta läinud peiu Marguse pärast. Nagu etenduse lõpus selgus, siis Tiina ise oli peigmehele otsa peale teinud, kui ta parajasti libahundi kehas soos ringi rändas. Soo kui selline oli väga leidlikult kujundatud. Ohtrate sohu vajumiste lahendusena veeresid ohvrid lihtsalt kõrgendiku pealt alla ning peitusid poodiumi alla kardinate taha.

Üks geniaalsemaid tegelaskujusid lavastuses jäigi soovaimu kanda – kuti grimm ning liibuv kombinesoon andsid väga loomutruult kogu olemuse edasi. Etenduse esimestel minutitel võttis mitu korda olemise kõhedaks – kas põrgulikult keha väänav soovaim lendab lavalt mulle ja kaaslasele sülle või mitte. Vaim ei lennanud, aga püksid olid korralikult multšiga kaetud küll.

Väga meeldis Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori kaasamine lavatükki. Igal juhul etem ja elamuslikum kui suvaline plaadi pealt tulev trillerdus, nagu tavaks on saanud. Kõige rohkem kildu rebis Kaarel Targo esitatud soos elav Jaan. Mees nagu muiste – muudkui möh ja möh, tema on mees ja naine olgu vakka. Oma otsa leidis Jaan hullu Tiina käe läbi, kui see viimases oma kadunud peigu kujutama hakkas. Nende kahe omavaheline rähklus väärib mini-Oscarit, kuna vaene Jaan prantsatas korduvalt poodiumile sellise lennuga, et kartsin kuulvat tema kontide ja kolju purunemise häält. Näitleja jäi küll ellu, aga tegelaskujuga tehti ikka üks-null.

Hingede maagia

Lavastuse hingelisema poole pealt jäi pähe kummitama mitmeid kordi kõlanud mõte – minu hing tunneb sinu hinge ära. Väljaspool teatrisaali ilmselt naerdaks kohmetult selle ütlemise peale ning võetaks uus teema. Kui aga rohkem mõtlema jääda, siis on väga sügav idee, kuidas mitte inimesed ei armu, vaid nende hinged tunnevad üksteist ära ja jäävad armastama igavesti.

Kuidagi kentsakalt mõjus hullu Tiina pidev viinarüüpamine. Eks võib oma moraali sealtki välja lugeda – alati ei uputa mehed muresid pudelisse. Seekord püüdis naisterahvas oma hingevalu kesvamärjukese sisse lahjendada. Valu aga pigem kontsentreerus ning mured, vanad raisad, õppisid ujuma ega kavatsenudki uppumise märki näidata. Nii vaene libahunt oma puu najal muudkui pudelit kummutas ja kaarnat appi palus peiu leidmisel.

Etendust jääb meenutama kodus kapi peal seisev sisututvustus. Leidlik kujundaja oli ühe poole liivapaberiga üle liiminud – siis ei raatsi keegi kava ära visata, vaid jääb ootama peatset remonti. Seni rändab kavapaber aga tööriistakohvrisse ja nähtud emotsioonid hingesoppidesse. Mõtlema, kas mina olen leidnud selle hinge, keda igavesti armastada.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/02/2016 23:23:26



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26384687423706