Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Virinat raske leida: linlane vurab mõnuga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ootamatult rattasõbralikuks osutuvas linnas paistab suurimaks mureks olevat see, et mõni inimjätis kaherattalise kamraadiga plehku ei paneks. Rasmus Rekand

Tartu Ekspress küsitles suvises linnas rattasõpru. Rahva hinnangul liigitub kodulinn mõnusaks voki tallamise kohaks ja erilist nurinat inimeste suust ei kostunud.

Rauno (27)
tööline

Rattasõiduga on mul nii ja naa – Tartus kahel rattal siiski ei liikle. Velo asub mul hoopis Põlvas ning seal viibides saab iga päev ikka mõnusad neli kilomeetrit vändatud. Rattakiivrit ma ei kanna ja maanteesõitu ei karda. Üsna okei on linnalähedastel maanteedel ratta seljas vurada. Suvine läbisõit väga meeletuks ei küündi, jääb sellise paarisaja kilomeetri kanti mul.

Liiklen ka autoga ning mind sõiduteel grupiti liikuvad rattasportlased küll ei häiri. Olen kohanud nende kolonne, kuid närvivapustust sellest siiani saanud ei ole. Leiangi, et ratturite liiklemiskiiruse tõttu peaksid nad pigem autodega samal teel sõitma. Jalakäija võib kergliiklusteel ootamatu tagasipöörde või sammu kõrvale teha ning tagant tuiskav rattur ei pruugi seda üldse ette aimata.

Oma peres olen mina ainuke rattaarmastaja, teisi pole velopisik nakatanud. Mingit erilist uhket firmamärki ma kaherattalise semu juures taga ei aja, peaasi, et asi edasi liigub mugavalt. Õnnetusi rattaga liigeldes on minuga lapsena küll ja küll juhtunud. Korduvalt on nooruses suisa üle pea lennatud!

Maggie (21)
välistudeng USA-st

Eestis mul kahjuks rattaga liiklemise võimalust ei ole. Kodumaal ootab mind truu sõber, kellega käin vähemalt paar korda kuus ikka ringi väntamas. Väga suured minu ringid Ameerikas pole, jäävad viie kilomeetri kanti tavaliselt. Meil lihtsalt ei soodustata rattaliiklust, kõik on autopõhine. Kui sul ei ole nelja ratast all, siis oma sihtkohta sa lihtsalt ei jõuagi!

Kiiver on mul olemas ja selle päästvat mõju sain ühel korral sõbranna õnnetuse juures näha. Nimelt sõitis auto talle parklas otsa ning hullemast päästis just neiu peas olnud ratturikiiver.

Tartu suurel rattalembusel on minu jaoks varjukülg – tihti pole mul turvalist trajektoori jalakäijana liiklemiseks. Igal pool süstivad ratturid mu teele ette ja hakkab veidi hirmus oma tervise pärast. Samal ajal kiidan väga teie linna, kuna kahel rattal liikumine on siin ülimalt mugavaks tehtud. Praktiliselt igale poole saab vokiga kohale end tallata ning vajadus neljarattalise raudruuna järele puudub.

Karl Johannes (17)
õpilane

Minu praegune ratas on mind teeninud viimased kolm aastat. Pedaalide sõtkujaks saab mind pidada juba viimased 13 aastat. Maanteedele sportima mind väga ei kutsu. Sinna minnes valin tee seisukorda hoolikalt, igale poole liiklema ei kipu. Meeliskohaks on kujunenud Viljandi maantee äärne ala.

Kasutan üldse oma ratast väga tihedalt – käin sellega koolis ja linnas liikumas. Kiivri kandmise koha pealt ma väga korralik ei ole. Panen ta pähe maanteele minnes, linna vahel ei hakka kasutama. Ratta võtan hoiupaigast välja esimeste soojade ilmade saabudes. Külmal ajal ja jopega väga ei kutsu veloga kimama.

Minu kõige traagilisem rattaõnnetus juhtus lasteaias, kui sain niinimetatud kummimusi. See tähendab, et mulle sõideti teise rattaga tagant otsa. Kukkusin päris hullusti ja arm põlvel on näha siiani. Õnneks otsasõitja vabandas ning suuremat draamat juhtunust ei tehtud. Küll viidi mind kiirabisse õmblema.

Rauno (17)
õpilane

Praegu kasutusel olev jalgratas on minu käes olnud kolm aastat. Rattaid on mul olnud sünnist saati! 14 aastat on sõidustaaži ning praegune spordivahend on maanteesõidurataas Merida. Kannan trenni tehes rattariideid ja kiivrit.

Tartu ujumisklubisse kuuludes käisin maanteel grupisõitu tegemas. Suurem õnnetus juhtuski just seal – taganttulija sõitis minu rattale pihta ja kukkusin päris hullusti. Viga sai kõige rohkem jalg, mida nädal aega kõverdada ei kannatanud. Mind viidi autoga arstile. Haiget said ka käsi, õlg ja pea. Pärast toimunut pelgasin mõnda aega grupisõitu.

Kindlasti tahaksin edaspidigi mõnda klubisse kuuluda, aga pole veel oma lõplikku valikut teinud. Sõitmas käin nädalas paar korda ikka ja tiirud jäävad kahe tunni pikkuseks. Lemmiksihtkohad on erinevad maanteed – Luunja, Räpina ja Viljandi.

Kristina (17)
õpilane

Praegu sõidan kolm aastat vana ratttaga. On mingi suvaline, ei ole mina seal firmamärki ega edevust taga ajanud. Kiiver on täitsa soetatud koju, aga pähe ma väga ei kipu seda panema. Kiivriga läheb hirmus palavaks ning suur kobakas on ta ka. Rattaga liigun enim just Ülenurme kandis, seal on mõnusad teed ja hea turvaline. Autode vahele manööverdama ei kipu, kuna maanteedel liiguvad autod nii ratturi lähedal ja arendavad suurt kiirust.

Minuga ikka juhtuvad need rattaõnnetused küll – tavaliselt on need seotud äkkpidurdustega, kuna kraav tekkis ei tea kust! Siiamaani olen ikka ise püsti saanud ja erakorralist abi ega kiirabiga minemaviimist ei ole vajanud. Kriimustused paranevad ajaga ning peagi olen saanud jälle sadulasse istuda. Seda muidugi järgmise kraavini.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/06/2016 21:53:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18254113197327