Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Alfred Veiksar ja tema „Viimne duell“

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jutud ja kuuldused Ain Kaalepi ja Eno Raua duelliparoodiast levisid Tartu peal õige laialdaselt ning ärgitasid ajalugu studeerivat poeedikalduvustega noorukit Alfred Veiksart (1921–2011) kirja panema värsskroonika, mida võib ju ka poeemiks nimetada.

Pealkiri „Viimne duell“. Oma 15 aastat tagasi kirjutas ta mulle sellest järgmist: „Taplust ma ise ei näinud, kuulsin sellest alles järgmisel päeval. Nii saigi peamiselt loengute ajal kirja pandud erinevates värsivormides päris pikk „poeem“. Nüüd, mil olen pühendunud peamiselt kunstiajaloole, imestan isegi, millega tollal hakkama sain.“ Olgu Veiksare oopusest ära toodud paar näidet, et ka nüüdislugeja saaks maigu suhu.

Kõigepealt katkend proloogist.
Oo, kroonikate koltund lehed,
neilt loeme suuri nimesid
ja kuuleme, kuis paljud mehed
on sooritanud imesid.
Ning teame kangelasi vapraid,
kes läksid kokku karuga,
et häbist päästa neitseid hapraid,
kes olid poole aruga,
ent kelle hukatuslik ilu
kõik kaalus muu, mis puudu jäi.
Seepärast kuulsusele käi,
mees oma teed ja haavu silu.

Kollisiooni lähenemist kirjeldatakse värssides nii:
Sel tunnil läbi linna kulges
must, vana logisev kaless.
End mantlihõlmadesse sulges
pikk tudeng, parajasti kes
teel oli daami üllast kaitsma
ja sõbra vastu tõstma kätt,
et hiljem hella õndsust maitsta, –
või on see jumalagajätt.

Jõutakse duelliruumi, tõmmatakse kriidiga piirjooned parketile ja
Nüüd saalis neli sekundanti
teovalmilt üles rivistus.
Kui aga relvad sisse kanti,
siis ilme kõigil kivistus:
kaks kahvlit toodi alustassil,
kaks kahvlit haljast, vahedat …“

Kollisiooni enda edastamisel muudab autor värsivormi dünaamilisemaks:
Heideti siis seljast särgid,
langetati võitlusmärgid
ja läks lahti verepulm.
Kõlisesid kahvlid haljad,
mehed poolest kerest paljad
südikalt ja reipalt lõid.
Anti hirmsas tasuihas,
hambaid krigistati vihas,
publik hõiskas nagu võis. ---
Saali lagi kisast kõikus,
kahvlikõlin kõrvu lõikus,
rahvas möirgas nagu hull.
Ei saanud võitu kumbki pool.
Mehed püsti talutati,
mööda saali jalutati,
haavad registreeriti.
On duelle mitut liiki,
viimne kuulutati viiki
nelja sekundandi poolt.

Ja lõpetab meie poeta non laureatus vääriakte kaksikvärsside – eleegiliste distihhonidega:
Paljugi räägivad rahvad veel Tartu
viimsest duellist,
kõikides keeltes, mis on, ülistab sangareid laul.
Ilmad kui muutuvad soojaks ja savi
on jällegi saada,
monumente neist siis vormivad taiduri käed.

Tühja on läinud see ennustus. Kliimagi on 70 aastaga tublisti soojenenud, aga monumenti ei ole kusagil. Kuigi võiks ju olla.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/06/2016 19:14:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18834185600281