Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Kõmmutame arvuti taga või uurime roojavat vesikirpu?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Karjuvale rahapuudusele vaatamata ei pea Teadusbussi näitsikud paljuks uut põlvkonda katsetega võluda. Sten Sang

Lastekaitsekuu puhul on paslik küsida: mis paelub tegelikult meie arvutisõltlasteks tembeldatud noorsugu?

Teadushuvi propageeriva projekti “Elus teadus” koordinaator Kristi Parro usub, et noori on teaduse juurde meelitada pigem kerge. Tema sõnul tullakse innuga kaasa, kui saadakse aru: ohoo, mul on sellest teadmisest reaalselt kasu!

Nutiteloga netis

Kõige rohkem meeldivad tema hinnangul lastele muidugi käed-külge tegevused. Näiteks kui saab ise jäätist teha, metsast taimi otsida, midagi mõõta või mikroskoobiga vaadata. Tüdrukute ja poiste huvide erinevust on aga naisel keeruline välja tuua. “Lisaks muidugi annavad tooni hobid ja kodu,“ nentis koordinaator.

Noortelt saadava tagasiside koha pealt jäi Parro tagasihoidlikuks: „Tõenäoliselt ühe päevaga imesid ei tee. Sellepärast ongi oluline käia avalikele üritustele lisaks ka koolides ja lasteaedades kohal ja seda mitu korda.“
Teadlasena peab Kristi Parro valdkonnapõhiseid otsuseid väga oluliseks ja ta avaldas sügavat lootust, et see on ka riigiisade soov. “Praegu on aga suur puudus näiteks inseneride järele, mistõttu on viimastel aastatel suurt tähelepanu saanud just loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia suund,” rõhutas ta.

Noorte tehnikalembusega on naine samuti kursis ning nendib, et nutitelefon pakub kõvasti huvi. Samas on ta tiimiga viinud õpitube läbi mitmes kohas, kus õppetegevuse ajaks on nutiseadmed keelatud. „Täna on võimalik palju infot saada ka internetist, seega kohati võiks vähemalt mitteformaalses õppes nutiseadmeid rohkem kasutada,” lisas Parro oma seisukoha. “Siis ehk harjuks lastel sisse ka teaduslikumat laadi info otsimise oskus.“

Suure paugu teooria

Järjepidev teaduse populariseerimine noorte seas annab teadurile lootust, et tulevikus valivad nad oma eriala targemalt. „Loodame, et saame anda tänastele lastele maiku erinevatest valdkondadest. Ehk satub osa õpilasi seeläbi teaduse juurde ka oluliselt varem,“ võttis naine teema kokku.

Suvel plaanib “Elus teaduse” vapper meeskond puhata. Augustis alustavad nad taas võistluse “Teaduslahing” ettevalmistamisega ja õpitubade läbiviimisega.


Kas toimub iste või niisama olesklemine?

MTÜ Robootika projektijuht Heilo Altin usub, et noorte sikutamiseks teaduse manu piisab ühest suurest paugust, et kõigi tähelepanu võita. Hoopis keerulisem olevat neid teaduse juures ka hoida. See nõuab mehe sõnul järjepidevat tööd, sest konkureerima peab kogu nutimaailma võludega. Kõige rohkem tekitavad Altini hinnangul õpilastes huvi teadus- ja robootikateatrid ning töötoad, kus saab kiire käed-külge-kogemuse. 

Robootika ei ole Altini sõnul suunatud sugugi ainult poistele. Võistlustest võtab osa väga palju tüdrukuid ning nad on ka edu saavutanud. Tüdrukute eelis on Altini silmis selles, et nad loevad juhendid hoolikalt läbi ja mõtestavad enne alustamist oma tegevuse. Poisid lendavad pigem hooga peale ja kogevad probleeme, mida tüdrukud niivõrd ei näe.

Üleöö miljonäriks

Praegusel hetkel on tehnikaalaste huviringide osakaal kõigist huviringidest alla kümne protsendi. Robootiku hinnangul on vaja populariseerida tehnikat ja teadust, et tagada inseneride järelkasv. Enamik õpilasi valivad ju ülikooli astudes õppekavad, mis pole reaalteadustest. „Juba homme võiks tarkvaraettevõtjad võtta tööle kolm tuhat programmeerijat, aga meil pole neid kuskilt võtta!” rääkis Altin.

Informaatika õppekavalt on ülikoolis väljalangevus igal aastal ligi kolmandik. Probleem peitub Altini sõnul selles, et üliõpilased tulevad küll õppima, kuid ei oma programmeerimiskogemust ning leiavad siis ala sobimatu olevat. “Lastele ei meeldi koolis matemaatika, kuigi reaalteadustes on see üks oluline ning vältimatu oskus. Võiksime õpetada koolis matemaatikat ning palju teisi aineid läbi rakenduslikuma aspekti, mitte lihtsalt põhjusel, et see on kohustuslik aine,” soovitas ta.

Noorte huvi nutitelefonide ja lahedate rõivaste vastu mees mõistab. Samas näeb ta neid, kes mõistavad, et ilma tööta ei tule midagi: „Olen märganud ka, et mõnedel noortel on tekkinud arusaam, et arendades laheda äpi, saab üleöö miljonäriks,” meenutas ta. “Paar aastat tagasi oli Rootsi meedias artikkel, kus kirjutati, et noorte seas on enesetappude arv kasvanud. Põhjuseks pakuti, et liiga vabameelne haridussüsteem on tekitanud elust vale mulje ning täiskasvanuks saades on noortel suured ootused kiirele edule.”

Teadus tuupuritele

Väikest rahastust pole Altini sõnul raske saada: „Probleem tekib siis, kui tegevus kasvab nii suureks, et sellest kujuneb inimese jaoks igapäevatöö,” lisas ta .”Kui inimene pole harjunud projektide bürokraatia ja aruandlusega, siis jääb ka palju häid ideid finantseerimata. “

Oma töö tulemusena tahab mees uskuda, et suureneb ülikooli sisseastunud õpilaste arv ning nad teevad teadlikumad valikud. Uuringud seda osaliselt ka kinnitavad: 36% IKT eriala üliõpilastest väitis paar aastat tagasi läbi viidud küsitluses, et nende huvi eriala vastu tekkis lapsepõlves, kui nad said ise midagi proovida, teha, ehitada.”


Robootikute põrandale kuhjatud nänn ei jäta kedagi külmaks.

Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna konkursside koordinaator Kaili Kaseorg-Cremona arvas, et arvutimängude või laiemalt it-vahendite kaudu sotsiaalne olemise aeg kindlasti läbi pole, pigem on suur osa sellest veel ees. "Sõna "teadus" iseenesest on nii või naa natuke sellise alatooniga, mis hirmutab. Noh, et mingite nohikute värk,“ naeris ta, lisades, et selliste stereotüüpide vastu tulebki võidelda.

Kindlasti ei saavat ka Kaseorg-Cremona sõnul teha selgepiirilist vahet selles, mis pakub enam huvi poistele ja mis tüdrukutele. “Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et väga suure kandepinna ja huviliste grupi on suutnud tekitada robootika ja sellealane võistluslik huvitegevus koolides: First Lego League võistlus näiteks,” nentis koordinaator.

Tempel mällu igaveseks

Teadusbussi liikuva labori aktivisti Mari- Liis Jaansalu sõnul pakuvad lastele enim huvi töötoad. Loengud ja etendused pole tema silmis nii suure mõjuga, kuna need on „korraks vaid“ emotsiooniga. Vaadata tore, aga hiljem meenub noorele ainult paugu tegemine. Mismoodi ja miks, on vaataja mälust pühitud.

Riiklikku huvi teaduse reklaamimise vastu nägi naine majandusliku kasu võtmes: „Uute tehnoloogiate ning leiutistega on võimalik raha riiki sisse tuua. Selline põhjus-tagajärg ahel on lõppkokkuvõttes väga kasulik. Mida rohkem on riigis „ajusid“, seda kirkam on majandus. Olid ju loosungid, et viie aastaga viie rikkama riigi hulka. Kas nüüd just viie aastaga, aga teel ollakse küll.“

Jaansoole paistab kõige rohkem silma, et üha enam õpilasi on laisad. Kui asi tundub nende jaoks liiga keeruline, siis nad ei proovi enam uuesti ja loobuvad. Samal ajal on kõige lihtsustamise juures piir, kust maalt ei tohiks enam asju veel lihtsamalt ja ägedamalt seletada. Siis ei ole sellest enam naise sõnul kasu, kuna ei tasu päris tsirkuseks ära minna.

Raha leidmisega läheb aga bussirahval aina raskemaks. Hetkel ei olevat teaduse populariseerimise rahastamine enam nii prioriteetne, kui mõned aastad tagasi, seega ressursse jagub vähem: „Uusi tegijaid on nagu murdu,” selgitas Jaansoo.”Igaüks populariseerib juba kuskil teadust, aga siin on kindlasti ka murekohti.”

Probleem on lihtne: mida rohkem tegijaid, seda raskem kvaliteeti hoida. “Mina näen seda, et hetkel on paljud asjad lihtsalt vau-efektile üles ehitatud. Aga see vau-efekt ei too veel inimesi teadusesse,” pakkus Jaansalu. “Pigem tekitab mõtte, et teaduse populariseerimine ongi üks paugutamine. Tsirkust ja leiba on juba liiaga, tuleks vahel ka raamatusse vaadata!“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/06/2016 19:22:38



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16912198066711