Küsitlus

Kust soetad joogid?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Juba traditsiooniks saanud Vanemuise teatri suviste Setomaa-väljasõitude sarja jätkab teist hooaega etenduv “Obinitsa”, mis tutvustab vägivaldsete stseenide ja pürotehnika abil meie kõikide ühist minevikku.

Setu näidendite (“Obinitsale” eelnesid “Taarka” ja “Peko”) alguspunkti hoomamiseks peab lavastaja Ain Mäeotsa sõnul ajas koguni 20 aastat tagasi minema. “Lavaka ajal tegime väikse pundiga Võru instituudi suvekooli jaoks katkendeid, millest sai alguse minu ja Kauksi Ülle koostöö,” meenutas ta. “Me oleme Üllega äärmiselt erinevad inimesed ja alati imestan, kuidas me koostööd tehtud saame – aga alati saame.”

Sõda ei tapa

Kui aga eelkäijad “Taarka” ja “Peko” keskendusid ühele persoonile, siis “Obinitsa” pigem ühele majale. Obinitsa külas asub nimelt kaunis 30ndatel aastatel valminud puumaja, mida omal ajal kutsuti selle ehitanud ja sääl elanud kaupmehe pere järgi Kalju Maja. Maja hüüti ka Obinitsa aknaks, seal võeti seto kombe kohaselt vastu riigimehi, usurändureid ja teadlasi.

Mäeots kinnitas samas, et maja on küll oluline, aga kõige tähtsamad on alati inimesed. “See on ühe seto pere lugu läbi aastakümnete, alates juba tsaariajast. Me mängime seda tõepoolest kohas, kus see pere elas,” rääkis ta. “Maja, kus nad suurema osa ajast elasid, on samuti endiselt püsti – praegu on seal Obinitsa kunstigalerii.”

Saaga saigi alguse sellest, et Kauksi Ülle hakkas uurima maja ja pere ajalugu. “See oli niivõrd põnev, et ta rääkiski mulle, et sellest võiks ja peaks loo tegema. Miks just see pere – Eestimaa peal on ju tuhandeid sarnaseid?” päris Mäeots iseendalt. “Ühte ja ainsat vastust ei ole, aga kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, siis teadvustasin, et tegelikult mitte sõjad, revolutsioonid, muutuvad ajad ei loobi inimesi laiali, ei tapa, ei reeda neid, vaid seda teevad inimesed ise.”

Klišeesid vältides

Mäeots kirjeldas äratundmist, kuidas see on tegelikult kohutav klišee, et ajad olidki sellised, et tuli nõukogude võim ja mis ta kõik meiega tegi. Ei teinud nõukogude võim, vaid konkreetsed inimesed ise. “Nii et see on mingis mõttes peeglisse vaatamise tükk,” märkis lavastaja.

Sellest jutust ei tasu aga järeldada, et tegemist on järjekordse oopusega teemal, kui raske ajalugu on meil olnud. “Pigem vastupidi – mina olen alati seda meelt olnud, et traagilistest asjadest tuleb rääkida läbi huumoriprisma,” lausus Mäeots, rõhutades, et eesmärk on teha elusat teatrit. “Ma ei kannata seda, kui mulle traagikat ja masendust otse pähe määritakse, olgu laval või kinolinal.”

Näidendi alguses abielluvad aastal 1911 loo esiema ja -isa ning saavad lapsed. “Neil on sugulased ja hõimlased, kellele ei meeldi, et ühed saavad maad ja majad ning teised ei saa või saavad vähem,” resümeeris Mäeots. “Jõuame looga 21. sajandisse, aga näitemäng lõppeb ikkagi nõukogude ajal – kui inimesed kaovad, kaob ka ju lugu.”

Leelo vaikib

Lugu mängitakse Mäeotsa väitel “piltide kaupa”. “On üks hetk ja järgmine juba kaks aastat hiljem. Mõte on selles, et publikut ei tohi alahinnata ja alati ei pea kõike puust ja punaseks tegema,” selgitas ta. “Püüame kogu aeg panna end valge lehena ette, et oleks huvitav nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt.”

Lavastuses on vägivaldseid stseene, kasutatakse sõja- ja pürotehnikat ning seetõttu ei pruugi see teatri hoiatuse kohaselt olla lastele kõige sobivam. Kaasa löövad lisaks Vanemuise näitlejatele ka kohalikud inimesed. “Võrreldes tavalise tükiga on rahvast palju, aga see pole mingi eesmärk omaette, vaid ikka vajaduspõhine. Pool truppi mängib paljusid erinevaid tegelasi,” ütles Mäeots.

Küll on seekordne välietendus eelkäijatest erinev selle poolest, et klassikalist seto leelot kuuleb vaid näpuotsaga. “Tahame pisut teistmoodi teha, seepärast oleme kaasanud Eller Brassi, noorte meeste puhkpilliorkestri,” sõnas lavastaja.

 

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/06/2016 12:45:41



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18937802314758