Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Queeni Tallinna kontserdil saatis Rocki kossutiim ühes toetajate, asjapulkade ja tantsutüdrukutega härdalt hingusele läbi kogu sajandi klubi vapil rokkinud nime.

Brian May kirjutatud hittloo viimase salmi sõnad, mis ülikooli spordihoones kõlanud loendamatu arv kordi, ent millele vaevu keegi seal olles süvitsi läheneb, kõlasid tolles õhtus erakordselt märgilistena:

Buddy, you're an old man, poor man,
Pleadin' with your eyes, gonna make you some peace some day
You got mud on your face, big disgrace
Somebody better put you back into your place

Närtsiv staar

Saku õlletehas troonis hunniku hooaegu justkui snaiper Kullamäe oma hiilgeaegadel – olgu kaitse kui tihe tahes, ikka sopsas korraliku kopikakolmese eelarvekorvi. Nii üsna lojaalselt ja harjumuspäraselt, vaid üks hooaeg jäi „vigastusega“ pisut poolikuks.

Tänavu tuli sõnum, et Rocki (konkreetse õlle, mitte tootjafirma) tervis pole teps mitte kõige tugevam. Endist lavalist hiilgust staaris lihtsalt pole. Müüginumbrites kajastub maitse. Või siis vastupidi. Ilmselt tuleks pillid üldse lähitulevikus kokku pakkida. Asja teda siis enam promoda, raha kulutada. Liiatigi on korvpallibränd Rock ammu omaenese identiteediga lämmatanud kunagi Lõuna-Eesti turul tuntuse järgi janunenud joogi. Saku klubinimesse aga lihtsalt ei passi. Tartu Ülikool / Saku? Miski filiaal või?

Niisiis, varasemast tuntud helde „esikahur“ nihkub pingiotsa suunas. „Mängida“ saab, küll vaid loetud minutid ning „silmi“ tuleb vaid ükshaaval joone pealt, mitte triona kaare tagant.

Mineviku embuses

Rocki saapaid proovinud Postimees virutas aga peale kuid kestnud tööd ja enesehaipi pidurid plokki. Teabetehnikates vilununa ei hakatud spordiklubi juhtmeid liigse informatsiooniga üldse kurnamagi, küll loevad ise pärast trenni ajalehest, et diili ei tule. Kui uskuda tartlaste jutte, siis just sellise välgunoolega Eesti Meedia sähvatanud.

Miks, küsivad kõik? Lendasid ju varem pealinna poolt hoopis fraasid „pikaajaline ja vastutustundlik projekt“, „sisuliselt oleme kokku leppinud“ ja „tahame oma õla alla panna“. Millise eesmärgi turundajad endale toetajana üldse seadsid? Suurendada Postimehe tuntust pole vist eriti võimalik. Paisutada toote müüki? Mainekujundus? Välisturud? Tartulikkus? Kõrvalt vaadates võhiku pilguga ei leiagi ühtki mõõdetavat ambitsiooni, mida korvpallurite tuules realiseerida õnnestuks. Ega ometi Maakri tänaval seda alles nüüd taibatud? Metseenlus? Miks mitte!

Klubi palkas nimeka nõustaja, et ühes toetajate ning fännidegagi luua satsile uus, senisest eristuv bränd. Mis aga haagiks sappa senised väärtused ja tugevused, olles ühtviisi nii Tartu kui Postimehe näoga. Kumma oma vähem või rohkem peale jäämas oli, teavad vaid asjaosalised. Klubi ei tahtvat vanast lahti lasta, lajatas pealik Nuutmann nurjumise põhjuseks. Soov oli siis täiesti puhtalt lehelt alustada? Kuidas üldse saakski (kui nii absurdne soov kellelgi reaalselt oleks) raiuda puruks kõik need emotsiooniniidud ja mälestuste juured, mis publiku saali sunnivad, justkui rähnipoja puu otsa? Loogilisem tunduks olemasolev kirg ühes tähelepanuga endale sobivatesse värvidesse toonida. Üleöö võimatu, ajapikku mitte.

Meediasõda jäi ära

Või sai määravaks spordiklubi soov luua alus enda brändile? Mis ei oleks nagu Rocki seni, kellegi teise oma. Olla kohalik Žalgiris, Olympiakos, Warriors. Näiteks Tartu Spirit (sõnast vaim, mitte piiritus). Kus raha ei karju üle. Kelle toetaja olla on privileeg. Iseäranis kohalikele ettevõtetele, milliste roll rahastuses siiani ei ole olnud ülekohtuselt suur (jättes linna ja ülikooli välja). Miks on kohalike firmade ind kampa lüüa Rakveres, Pärnus või Raplas teistsugune?

Ehk mängis saaga lõppakordis osa potentsiaalne raskuskeskme raske jaotumine Postimehe sporditoimetuse ja turundusosakonna/juhtkonna vahel. Meediaväljaandele pole lihtne olla üheaegselt suurtoetaja ning objektiivne kajastaja. Sama keelt räägib tõik, et Postimees ise kajastab loobumisotsust vaid lakoonilise pressiteate kujul. Asendage mõttes Eesti Meedia näiteks Tartu Milli, Värska Vee või SprayPrinter (juhuslikud valikud) ning Pahvilt ei tuleks silpigi? Võimalik. Ta valmistas Cramo lugu ette, ega leht kummist ole.

Kas spordiklubi „poole valimine“ Eesti meediaruumis päädiks sellega, et Delfis ja Päevalehes figureeriks võidu puhul pealkirjades „Tartu meeskond“ ja kaotustena „Postimees“? Ei saagi teada.

Igatahes on juhtunus palju küsimusi. Korvpallisõbrana pole siin kindlasti koht parastamiseks, vaid üleskutse ärksatele toetajatele kampa löömaks. Pole me siin Tartus nii nigelad ühti.

Mida klubil juhtunust õppida õnnestub, eks sedagi näita tulevik. Loodame, et miski arutu tühisuse pärast jäädud ilma miljonist (vahet pole, kas tukatist või tulisest spordihetkest).

Ülesannet, kuidas kaotusseisu võiduks pöörata, tuleb ikka spordis ette. Ikka juhtub, et mees annab sõna, võtab sõna. Olgu posti- või ilma.

Igatahes on täna klubil, mille südamerütmis tuksume, kolm punkti nimes, ent puudu eelarves.

Autor: Rasmus Rekand (korvpallisõber), rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/06/2016 19:15:26



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16249895095825