Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Operatsioon pani vanahärra südame rõkkama

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Sõnaka pensionäri Ado Halliku tänulugu kuulub kõikidele, kes teda haiglas lõikasid, lappisid ja lohutasid. Kaur Paves

Nädalane külaskäik Maarjamõisa haiglasse kinkis endisele geodeedile Ado Hallikule sedavõrd imelise elamuse, et ta asutuse vanainimeste spaaks ristis.

ESMASPÄEV

Olin terve päeva üksinda. Ei tea, kas kontrolliti minu närvikava, et kuidas erakluses vastu pean. Hästi pidasin! Nimelt mulle meeldib hullupööra vaikus ja üksindus. Vaikne sviit oli kui palsam minu hingele ja enne minu mootori remonti andmist peab ikka vaikust koguma.

Ja siis see algas! Ma mõtlesin, et algab inimpesu hooaeg. Pesukordi oli olnud ka kodus, aga see siin oli pesuvahetuste finaal – kolm korda päevas. Päeva lõpuks anti kõhulahtistit, s.t pesti mootori ümbrus puhtaks. Muidu võib jamaks minna. Enne magamaminekut manustati käsipostiga hirmuvastane tablett. Minul hirmu polnud. Tablett sai manustatud ja alla hirmutatud.

TEISIPÄEV

Üks tablett hommikul kuiva napsu ja opile. Sain aru, et kui kunded rohkem kardavad, ei mõju see tulemustele hästi. Sisenesin esimesse tsehhi. Karussell hakkas pöörlema. Mõtlesin, et lähen „ööbikuid” kuulama. Ei lastud. Panin mõttes teise käigu sisse. Läksin katkisest füüsilisest kehast gaasilisse, s.o astraalsesse. Mõtlesin, et kui ei lasta ka seal olla, kolin kõrgemale ja vaatan lugu ülalt alla. Lubati.

Nüüd siis tõmmati mind ikka täiega liistude vahele. Nahk kahte lehte, „relakaga” eest rinnak pooleks ja rikkiläinud lihas (süda) oligi näha. Mina näinud pole, teised nii rääkisid. Hakkasin mediteerima. Jälle segati. Äratati ülesse. Küsisin, kas on kolmapäev. Ei olnud. Meeshääl ütles, et kaks minutit puudub veel. Panin silmad uuesti kinni.

KOLMAPÄEV

Avasin silmad. Nägin, et olin olnud nagu ristisõjas. Suur oda oli mulle kõhtu torgatud. Ei näinud korralikult. Lähivaateprillid võeti enne oppi ära. Ajasin silmarattad suuremaks. Nägin nüüd jämedat toru, mis kohe välja tõmmati. Tahtsin näha auku, mis järele jäi, aga profid panid augu kohe kinni. Mõtlesin, et ju keegi tahtis sinna pesa teha, sellepärast.

Vaatasin, kus ma olen. Ahhaa! Tulin opilt: seega ühest tsehhist teise. Nägin ka tsehhiarsti. Oli proff. Andis oma tehnikaspetsialistidele-roosinupukestele käske mind rohtudega milligrammide kaupa turgutada. Taipasin, et minuga tehti peenhäälestust. Mõtlesin endamisi – olen tegelenud geodeedina sama häälestusega, ainult, et millimeetritega, ja võtaks end profile sappa. Ei võetud. Neil teine ala.

Siis tehti üllatus! Toodi 1960. aasta soskupudel, millest ulatus välja plastpiip. Mulle tuli kohe noorus meelde. Universaalne riist oli. Näitas täituvust kuni 250 ml. Kui pudeli ümber pöörasid, näitas see sissejoodud olukorra kaduvust ja viimane näit oli 200 ml. Kuhu ülejäänud 50 ml kadus, ei tea. See pidi olema loomulik kadu. Pudel sobis nii lastele piima kui meestele viina joomiseks. Sellest siis ka selline nimi.

Heakene küll! Mõtlesin, miks pudelis vesi ja piip. Lähenesin loominguliselt! See ju tagurpidi vesipiip. Seda ei tõmmata, vaid puhutakse. Kasutasin piibu ja pudeli kuju ära. Sain kokku bassklarneti, olgugi, et puudusid pillil augud. Pilli nime sain teada, kui mängisin kunagi noorpõlves puhkpille.

Ajasin esimese törtsu välja. Sai mängida küll, aga ainult ühte nooti. Kuulatasin, pidasin Beethoveni pikka pausi. Vaikus. Ajasin julgemalt joru. Oh, kus alles algas tõeline märul. Sapist poisid kõhus ajasid end alt üles välja. Tulid kaema, milline idioot seal pilli kääksutab. Poisid tagasi ei läinudki. Suunasin nad papist kaussi. Seal jäid nad rahulikuks, kartsid vist valgust.

Aga minu kannatusi suurendati veelgi. Toodi läbipaistev mask. Mõtlesin, et algavad manöövrid. Ei alanud. Pandi hoopis see asjandus pähe ja lasti sisse-välja hingata. Hea, et ei alustanud välja-sisse-hingamist. Oleksin kokku kukkunud ja silmad pahupidi keeranud. Õnneks olin õpihimuline.

NELJAPÄEV

Kanüülid, mõõdikud ja nende pikendused ronisid kaela, kõhu ja selja alla. Öösel püüdsin neid keha alt välja tõmmata. Masinad hakkasid hädaldama ja lahtiläinud jupid karjusid kõvasti. Tehnikaspetsid-roosinupukesed lendasid kohale ja parandasid vead kähku ära. Hommikul olin üleni täksitud.

Väikese segaduse tõttu toodi kohe süüa. Hea supp oli. Tehnikagrupp tiris oma tagurpidi töötava vesipiibu jälle kohale. Mõtlesin, et mängin täna teist pilli. Panin flöödi, s.t pudeli, pikali huultele. Vett tuli pudelist mehemoodi. Spetsid keelasid edaspidise katsetuse ära. Olin märg. Olin nendega päri. Edaspidi mängisin nagu vanasti.
Kurat! Sapipoisid jälle platsis nagu ahjualused. Jälle jäin supist ilma. Oli toodud ka keedumuna. Kasutasin juhust.

Päev veel pikk ees. Mõtlesin, et harin natukene roosinupukesi minu elu imeliste juhtumiste kohta. Mul lubati jalad põrandale panna ja selga sirutada. Keerasin näoga peatsi poole ja mis … telekas näitab pilti. Ta näitas küll rohkem kujutava geomeetria taolisi pilte ja üles-alla kulgevaid siksakke. Kõik kujundid laulsid aeg-ajalt, aga mina neist aru ei saanud. Kui üks hakkas jälle tuttavalt kisama, olin targem, teadsin, et olin siputanud endalt jälle kanüüli lahti. Roosinupukesed olid ka juba targemad, parandasid vea, aga ei lahkunud. Ootasid midagi!

Mina vahtisin korraks telekat. Nägin, et rikki läinud ja korda tehtud lihase skaalal (süda) ei tee tööd. Oli 106. Laiskles raip! Mootorit oli aga vaja sisse sõita. Panin volüümi juurde ja kuulutasin, et täna tuleb loodusõpetuse tund. Rääkisin oma imepärasest vanadaamiks saanud kassi nimega Baciira elust meie peres. Noorelt õpetasin teda tomatit ja kurki sööma; vanast peast joome veel nüüdki õhtuti piimaga viljakohvi.

Üks neiuke hakkas nihelema ja laulis mulle vastu. Mina olen vanakooli mees. Ei salli sellist asja. Minu motoks on: ole parem hea kuulaja kui kehv rääkija. Sai aru! Edasi jätkus jutt minu kassi seatempudest. Kass teadis väga hästi, et mulle meeldivad potililled oma õite ilus, aga armukadedusest sõi kõige ilusamad õied neist ära. 

Ise tegi, ise kannatas, sest lilleilu tõi välja kassi sisemise ilu. Kõõksus mul 3 päeva ja tegi haledat häält, aga õpetus kulus talle ära. Sai aru ja enam nii ei teinud. Vahepeal oli päris viisakas, aga vanuigi võib tal intelligents välja lüüa. Roosinupukesed kuulasid ja õhetasid vaimustunult.

Mulle meeldib laupäeva hommikuti köögis ristsõnu lahendada. Kassil plaan kohe valmis: viskas ristsõnade peale pikali ja jäi kohe magama. Ja tegigi nõnda! Tema tahtis sellega endale tähelepanu. Muidugi pidin talle tema juustuampsu kätte andma. Väärikas neljakäpaline oli väga rahul.

urat, mis nüüd juhtus! Plikad hakkasid äkki läbisegi kisama. Mis sul arus on? Seier näitab 168. Kuhu sa kihutad? Terased lapsed olid. Minu tund sai otsa, nende tunnid jätkusid nende tööga.

REEDE

Täna õpetasid südameõed mind tõeliselt jooma. Võtsid minult juhtimise üle. Mina pidin päevas 3 l vett jooma, nende osa masina kaasabil + rohud 1,5 l. Nemad ajasid pahalasi taga rohtudega, mina pidin utsitama oma ainukest neeru sellega tööd jätkama. Tralli oli palju: ühed kaklesid, teised leotasid neeruga laipu. Täna külalised-sapipoisid alt üles ei tulnud. Mina pidasin pausi, panin pilli nurka, nemad väsisid vist ära (Looda sa jah!).

Hakkas igav. Vaatasin, et aega on. Mõtlesin, et teen veel ühe tunni roosinupukestega. Teemaks valisin inimestevahelised suhted Nõukogude Liidu aegadest.

Oli juba vabariik, aga mina viibisin sageli Narvas komandeeringus. Siis oli nõnda, et mujal oli EV, aga Narvas oli nagu NL muuseumis. Lenini kuju ja kommunistiliku revolutsiooni mõttelaadi kaitsti vere hinnaga. Nende jaoks elas onu Lenin veel postamendilgi edasi. Rahvamalev punaste käiselintidega olid ümber tema pidevalt auringe tegemas.

See oli alles algus. Ma pidin minema mõõdistama Narva ühte üleliidulise alluvusega ettevõttesse. Sealt oli töö tellitud, direktori allkiri oli all ja puha. Ulatasin tema enda poolt koostatud dokumendi talle tagasi ja palusin tööluba. Sellistel meestel oli siis võimu nii palju, et seda voolas nagu pangest üle ääre. Roosinupukeste tõllarattad said suuremad gabariidid.

Ja kus siis alles hakkas direktori suust rõve, eesti keelde tõlkimatu sõim. Kohalikud kuulasid ja värisesid. Mina tegin mõttes aega parajaks. Ma ju vana kooli poiss. Need ju rauast tehtud. Lõpuks jõi direktor klaasitäie vett. Kasutasin võimaluse ära. Võtsin tühja valge paberi ja tegin talle ettepaneku kirjutada avaldus tööst loobumise kohta; anna selle kohta enda allkiri ja vale väljakutse eest trahviks 1/4 eelarvelisest hinnast ning lähme lahku. Direktor haaras kohe sulepea ja kirjutama.

Kurat! Kirjutas õhus, paberi kohal! Hakkas mõtlema, et neljandik on ikka üüratult suur raha. Raha oskas ta lugeda. Käratas ametiühingu esimehe kohale ja sõimas ta läbi. Mille eest, ei tea, ning lisas:„Ja nüüd täidad selle eestlase kõik soovid, olgu millised tahes! Selge!”Muidugi oli vaesekesel niigi kõik selge.
Vaat nii sain suure tööstuse direktoriga võrdseks.Roosinupukesed õhetasid, mina treenisin emotsionaalselt oma südant. Kõik olid rahul.

LAUPÄEV

Kohe tundsin, et tuleb eriline päev. Roosinupukesed käisid iseteadvalt ringi: tsehhijuhatajast arst andis neile ju väärt mõtteid minuga tegelemiseks.

Varsti olingi ilma okasteta siilkaktus. Vaat, mis koos välja mõeldi! Kanüüle enam polnud. Oot-oot! Üks ju veel oli, seal allpool naba, varjatud kohas. Järsku oli kuidagi vaikseks jäänud; kõik olid kuhugi kadunud. Jäi vaid üks, meist idapoole jääva suurrahva liige – tõeline roosipõõsas. Oli igatpidi kena ja tugev isiksus. Hakkas mind "viimaseks võidmiseks" ette valmistama. Näitas mulle, kui tähtis on tegeleda uriini topsiku sees oleva vedeliku uurimise-puurimise-mõõtmisega.

Ja siis see algas. Alt kanüüli ikka kätte enne ei saa, kui teha talle väike libedust tekitav süst. Roosipõõsas volksatas minu poole silmadega ja hakkas kanüüli aeglaselt välja tõmbama. Ma mõtlesin, et vaakumpump pandi tööle ja viimane süütuseraasuke viidi kanüüli väljumisega kaasa. Pidasin vapralt vastu. Temal vist oli selline tunne, et võttis esimese meessünnitaja vastu. Kell oli 12 lõunal. Ma oleksin talle medali andnud, vapruse eest!

Aga päeva ülejäänud osa oli lihtne ja hea: uks lahti, üle koridori 3. tsehhi ja paistiski minu armas sviit number 5. No inimene, mida veel soovida oleks? Vaatasin välja. Malmplaadid vastasmaja seintel, kunstlikult rebaseroostega kaetud. Issand, selleks vajati ju hapet! See olevat kunstipärane. Mõned on peast lohakaks muutunud, mõtlen.

Lugesin Ekspressist hiljuti noorte arvamust kunstist. Kunsti polevat enam vaja olla ega näha. Nemad kompavad kunsti kaugeid äärealasid. Anna kannatust! Minge, noored, prügimäele ja kombake seal kunsti ääri ja veeri.

PÜHAPÄEV

Mõtlesin, et sviidis saab laiselda, aga ei. Peab tööd tegema. Viimaks mõtlesin töö liigi välja: peab end terveks magama.

Jälle segati. Selles tsehhis tuleb teha ju järelhäälestus. See Riide-poiss valitsusest pole sellest midagi kuulnud. Mingu kooli ja õppigu! Või kuulaku vana kooli tegijaid!

Kohale toodi vanad head riistad: tagurpidi vesipiip ja mask. Selle tsehhi näitsikud olid elukogenumad ja vanemad. Selgitati, et piip olevat minu kopsu kosutaja. Langenud kops tuli sirgeks ajada. Õige sõna! Mõnda muud asja võib püsti ajada, kopsu mitte.

Vaatasin teist riista – maski. Naersin. Tuleb vist Vene TV sarja “Maskide sõu” jätk. Meie palatis igat sorti rahvast. Teeme ära! Ei lubatud. Hakkasin jälle puhuma. Nüüd lubati mul juba tehnikaga tutvuda, ise keerata nuppe vajaliku tasemini 5. See number mulle meeldis. Noorest peast elasin korteris 5, olin koolis tagamängija number 5 ja õpinguraamatus olid üle poole viied.

Ah sa pauk! Meie sviiti tuli valges kitlis näitsik. Mäletate küll seda laulu? Mõtlesin, et kui valges, siis on arst. Ei olnud, oli füsioterapeut (no on sõna!), kaasas uued riistad. Esimene oli ratastega jalamatt. Paned jalad peale ja pühid minema, ikka edasi-tagasi, ise istud toolil. Sain aru. Kui istud, siis edasi ei liigu, jalgu puhtaks ei pühi.

Teise oli ta vist merest püüdnud. Kangesti merisiiliku taoline ja üleni roheline. Konnaga segi ei aja. Mina ei julgenud kohe kätte võtta, äkki torgib. Valge kittel näppis teda vapralt. Sain julgust, paitasin. Keelati jälle ära! Ega see mingi tibuke ole, seda tuleb julgelt näppida. Mudisin julgelt. Käed hakkasid surisema. Vere pani käima. Mõtlesin, kui veel puutun, hakkab ihu värisema. Jätsin asja katki. Nüüd hakkas valge kittel minuga õhk-ähk-puhk-süsteemi kasutama. See pidi olema osake jooga hingamissüsteemist. Ah, see oli igav asi.

Aga siis tuli matemaatikaosa. Tema tahtis veerandkükkasendit. Mina ei saanud aru. Naised mõtlevad alati omas kategoorias, s.o seisan-kükitan. Mina olen mees. Mina seisan-istun-laman. Tegin siis aritmeetilise arvutuse: seisan – 0, istun – 1. Selge, et on vaja asi pooleks jagada, et saada veerandkükki, tuli mul teha poolistuliasend.

Tuli välja küll! Tuli meelde veel lõbus laste lauluke „Kükita, kükita”. Huvitav, kas kõik lapsed on tüdrukud, et nii laulavad. Ei ole siin ilmas enam demokraatiat, ei ole.

Lõpuks tehti paigalmarss. Mäletan, et esimene klass marssis nõnda. Arst vist lootis minu viimsetpäeva. Hakkas minuga katsetama. Läksin paigalmarsist üle kõnnimarsile; palatist mööda koridori lõppu ja tagasi. Mõtlesin, et teen tädile tünga. Panin oma logelemiskäigu sisse (teate küll, nagu loivamise moodi kõnd) ja tasa-tasa kõndides sisenesin tagasi sviiti. Sviidi uksel teatasin, et vererõhk jäi seisma, s.t ühte asendisse. Tädi silmad läksid kaks korda suuremaks. Ilus selge silmavaade oli. Ei uskunud mind. Vaatas elektroonilist vidinat. Saigi minult tünga.

Homme lubas mind jälle külastada. Las tuleb, vahest toob uusi mänguasju.

Saan aru, et tervis tuleb mühinaga tagasi. Mühin on, kohinat pole. Teised ütlesid, et kui tuleb ka kohin, välja ei lasta. Mul tuli kohe minu kõhu auk meelde. Panin kohina koha plaastriga kinni.

Nüüd vaatan öiti teiste inimeste elulugusid. Ei tea, kas lõigati sensitiiviks. Ei tea, uus asi. Näitavad mulle ilusaid pilte EW ajast. Mõned tunnevad hirmu mürgitamise pärast hulga tablettide tõttu. Üks 90-aastane papi vaatas nooruses kogu aeg tolleaegseid kupleesid ja saatis mulle ka vaadata. Päris kena oli, vähemalt tolle aja kohta.
Teen kokkuvõtte. Mis meil siin on? Kapitaalremondist tulnud mootor, muide sisse sõidetud, roosinupukeste abiga. Remondimehed ütlesid, et asume siis tegelema keretöödega, s.t jalgadega. Tuleb vist vaim valmis panna.

 

Kristi Tael
TÜ kliinikumi pressiesindaja

Aitäh Ado Hallikule tagasiside eest! Patsiendid annavad meile rõõmustavalt palju kirjalikku tagasisidet ja selle üle on meil vaid hea meel. Kliinikumile laekus 2015. aastal 746 tagasiside avaldust, mis jagunevad tänuavaldusteks, ettepanekuteks ja kaebusteks ning kõik kolm kategooriat võivad esineda ka ühes avalduses. Laekunud tagasisidest 500 avaldust olid tänuavaldused ning 246 ettepanekud või kaebused.

Oleme välja noppinud, keda arstidest nimeliselt mullu enim tänati. Enim tänasid patsiendid dr Ülle Kadastikku, naistekliiniku vanemarst-õppejõudu sünnitusabi ja günekoloogia erialal, ning dotsent Aare Märtsonit, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajat. Väga palju tänuavaldusi tuleb loomulikult ka õdede-hooldajate kohta, kuid kuna neid nimetatakse peaasjalikult eesnime pidi, ei saa sellist statistikat teha.

Kaebused ja ettepanekud analüüsitakse ja arutatakse osakondades alati põhjalikult läbi, iga tähelepanek on oluline. Kui inimene soovib kirjalikku või suulist vastust oma kirjale, siis vastame talle. Ettepanekuid tehakse erinevaid alates mõne kindla töötaja premeerimisest lõpetades olmeprobleemidele viitamisega. Enim on rahulolematust ravijärjekordade pikkusega.

Autor: Ado Hallik, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/06/2016 19:37:03



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17852306365967