Küsitlus

Keda usud?

August 1936 – olümpiamängud Berliinis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Täpselt sada aastat tagasi pidid toimuma järjekordsed olümpiamängud (OM) keiserliku Saksamaa pealinnas Berliinis, kuid jäid käimasoleva suure sõja tõttu ära.

1931. a lubas ROK siiski arvult XI suvemängud jälle Berliinile. 1933. a alguses võimule tõusnud natsid nägid selles soodsat võimalust „kolmanda riigi“ ja „aarialaste rassilise üleoleku“ propageerimiseks kogu maailma ulatuses. A. Hitleri käsul ei hoitud kokku esinduslike spordirajatiste püstitamisel, olümpiatseremooniate lavastamisel ja nende jäädvustamisel filmilindile. Režiimi maine parandamiseks keelati isegi mõneks kuuks juutide avalik vaenamine Saksamaal.

Mängud peetigi 1.–16. augustini ja neid kutsuti jälgima arvukalt väliskülalisi. Eelkõige ajakirjanikke ning üliõpilassportlaste esindajaid. Esimest korda edastati võistlustelt välismaale raadioreportaaže ja berliinlastele näidati alles lapsekingades oleva TV pilti. 49 riiki olid Berliini saatnud üle 4000 meessportlase – naiste osavõtt oli välistatud – kes võistlesid kokku 129 alal. Kõige rohkem medaleid võitis Saksamaa, järgnesid USA ja üllatuslikult Ungari. Eesti jäi oma 7 medaliga raskejõustiku aladelt (2+2+3) jagama 13.–14. kohta. Aga arvestades rahvaarvu olnuks paremusjärjestus hoopis selline: esikohal Eesti, teine Ungari, kolmas Rootsi ja neljas Soome. Selline oli jänkidest spordistatistikute arvamus. Pelgalt arvamuseks see jäigi, kuigi ajakirjandus mainis asja ära.

Mängude avamist laupäeval, 2. augustil jälgis olümpiastaadionil üle saja tuhande inimese. Traditsiooni kohaselt kuulus avamisformuli lausumise au riigipeale. Antud juhul siis füürerile endale, kes üldise juubeldamise saatel jõudis staadioni väravasse täpselt kell 16:00. Sellest andsid märku pidulikud fanfaarihelid. Algul 30, mõne aja pärast veel 60 fanfaristi instrumentidest. Hiigelorkestrilt kõlas Wagneri vägev muusika, seejärel mängiti ja lauldi riigihümni.

Koos olümpiakella helinaga tõsteti mastidesse kõigi osalevate riikide lipud. Viimasena olümpialipp. Kõlas suurtükisaluut, mis ehmatas tuhandeid samal hetkel lendu lastud kirjatuvisid. Vaatepilt missugune! Järgnes olümpiatule süütamise rituaal. Esimest korda moodsate OM-ide ajaloos oli leek süüdatud antiikses Olympias ja kantud kohale sportlaste-teatejooksjate poolt läbi 7 riigi. Viimaseks kandjaks oli 1896. a maratonivõitja kreeklane Spiridon Louis, süütajaks aga Saksa sportlane. Louis ulatas rahu sümbolina Hitlerile halja õlipuuoksa ja lausus: „Annan selle Olympia salu oksa teile rahu ja armastuse sümbolina. Soovin südamest, et rahvad kohtuksid alati ainult neil rahumeelsetel võistlustel.“

Milline naiivne lootus! Aastat kolm hiljem ründab Adolf Hitler Poolat, päästes nii valla II maailmasõja. 1940. a kevadest lehvib Saksa sõjalipp Ateenas Akropolise kohal ja ka muistne Olympia on Wermachti võimu all. Tokyo loobub 1940. a OM-i korraldamisest, selle võtab üle Helsingi. Kuid rünnatuna talvesõjas Nõukogude Liidu poolt peab Soomegi loobuma. Nii 1940. kui 1944. a OM jäävad pidamata.

Aga tagasi 1936. a Berliini. Pärast olümpiavande andmist algab delegatsioonide lahkumisdefilee staadionilt. Esimestena kreeklased, edasi juba saksa alfabeedi järjekorras. Eesti esindus on 16. Meie meeste ees sammuvad erkpunastes kuubedes taanlased ja järel helesinistes pintsakutes soomlased. Ajakirjanike hinnangul näinud eestlasedki igati esinduslikud välja: peas valged sonid, jalas hallid viigipüksid ja seljas tumesinised kuued riigivapiga rinnal.

Saksa publik reageeris erinevalt füüreri loožist mööduvate delegatsioonide tervitusviisile. Kes tõstsid üksmeelselt parema käe, said marulise heakskiidu osalisteks. Kes mitte, kuulsid hõredat aplausi. USA esinduse möödumisel kõlas koguni vilekoor, kuna traditsiooni kohaselt ei langetanud ameeriklased kunagi kellegi ees oma tähelippu. Ka Hitlerile ei tehtud erandit.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/08/2016 19:02:27



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18149399757385