Küsitlus

Kust soetad joogid?

Valus vops varjupaigast muutis loomasõbra labidaks

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Koer Bella jääb Jaan Labida hoolest asutuse suhtumise tõttu edaspidi ilma. Tartu koduta loomade varjupaik

Üleliigset hingesooja õnnetute loomadega jagada soovinud vabatahtlik sai varjupaiga personali ükskõiksest hoiakust sedavõrd kõrvetada, et eelistab selle nüüdsest endale hoida ning asutust nurga tagant terroriseerida.

End Jaan Labidaks nimetav kodanik on Tartu Ekspressi poole esitatud pöördumise kohaselt Raadil tegutsevat loomade varjupaika külastanud umbes kaheksa korda ja seda peamiselt viimase paari kuu jooksul. “Minul oli soov midagi head teha oma vaba ajaga ning mõistan, et koerad vajaksid tähelepanu, seltsi, ja võimalust ringi joosta,” selgitas ta hobivalikut.

Kümme tühja kilomeetrit

Juba esimene väide vajab aga asutuse projektijuhi Kirke Roosaare sõnul selgelt ümberlükkamist. “See inimene ei ole päris kindlasti käinud varjupaigas kaheksa korda, vaid ainult korra. See peaks olema tõestatav külastajate registreerimisraamatuga,” kinnitas ta.

Kuna Labida tormiline eluviis ei võimalda ette näha, milline iga järgnev päev välja võiks näha, päris ta enda väitel juba eos meeskonnaliikme käest aru, millal külla tulla kõlbaks. “Minule kinnitati, et pole vaja ette helistada, kuigi neile see meeldiks rohkem, ning mitte liiga vara hommikul tulla, kuna siis tegelevad koristamise ja toidu jagamisega,” meenutas loomasõber. “Kinnitasin, et pärast kella 11 peaks ikka sobima.”

Nõnda ongi Labidas peremeheta neljajalgseid tunniks-paariks külastanud: koertega jalutanud, jooksnud, mänginud, vett jaganud, toidunõusid ära viinud ja küttepuid vedanud. “Üldiselt olen tundnud, et minu panust väärtustatakse ja töötajad on toredad,” märkis ta.

Nii ka saatuslikul päeval, mil Labidas viie kilomeetri kauguselt keskpäeval jalgrattaga kohale veeres. “Kohale jõudes tervitasin ühte naisterahvast, keda pole vist varem näinud. Teatasin, et tulin oma sõpru külastama,” rääkis ta. “Mulle öeldi, et praegu ei sobi.”

Pisut inimlikkust

Kuidas siis nii, ei suutnud kui puuga pähe saanud Labidas mõista – alles hiljuti oli ju kinnitatud, et selline aeg sobib igati. “Tema ütles, et nende kodukord nõuab, et vabatahtlikud helistavad ette ja tulevad alates kella kahest,” kirjeldas ta.

Range keelu ja tuntavalt ükskõikse suhtumise peale loomafänn solvus: küllap on tal ajaga muudki teha kui asutuse esindajate vastukäivate kommentaaride tõmbetuules hõljuda. “Samuti ei meeldinud see, et tema ei palunud vabandust ebameeldiva olukorra pärast ega viitsinud teiste käest midagi küsida. Oleksin oodanud, et ütleb midagi stiilis: aitäh tulemast ja huvi tundmast.”

Lahkudes valdas nördinud Labidat vaid siiras tahtmine kohta mitte iialgi enam külastada. Mõni tund hiljem tahtis ta aga kogemust ka juhatajaga jagada. “Helistades sattusin vist sama naisterahva peale, kellega varem oli ebameeldiv vahejuhtum. Palusin juhatajaga rääkida või tema telefoninumbrit saada. Naisterahvas keeldus mitu korda,” kurtis ta. “Alles lõpuks jagati meiliaadress.”

Kisuks anarhiaks

Varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar selgitas, et ka vabatahtlikele on kehtestatud asutuse sujuva toimimise ja üldise turvalisuse huvides teatavad reeglid. “Üle maailma mitte kuskil ei ole reeglitevaba vabatahtlikkust,” sõnas ta. “Reegliteta tuleb välja anarhia, mida päris kindlasti me ei saa oma territooriumil lubada, sest meil tuleb jälgida nii loomade kui ka inimeste ohutust ja heaolu.”

Väide, et Labidas polnud varem naistöötajaga kokku puutunud, on aga Roosaare sõnade kohaselt kummaline, sest tegemist on varjupaiga administraatoriga, kes töötab kõikidel külastuspäevadel. “Kell 14 algab meil ametlik külastusaeg. Niipalju kui mina tean ja kindlaks suutsin teha, ei olnud Labidas ette oma tulekust teatanud – kõik vabatahtlikuks tulijad märgitakse kirjalikult üles meie logiraamatusse, et me oskaks arvestada ja planeerida töid,” lausus ta.

Seega oli töötajal Roosaare hinnangul täielik õigus Labidat väljaspool külastusaega mitte platsile lubada. “Samuti võisid seal ees olla juba teised vabatahtlikud ning kuna praegu on koeri väga vähe, siis me reguleerimegi vabatahtlike tööd vastavalt sellele, kuidas nad ette teatavad oma tulekust: kui on mitu soovijat samale kellajale, siis saab see, kes endast varem teatas, ja teistel tuleb proovida järgmist korda,” rääkis projektijuht.

Sõbrale ei soovita

Vabatahtlikkuse põhimõttena sõnastas Roosaar teesi, et inimene valib vabatahtlikult koha, kus ta oma tegevusega panustada saab. “Meie ei sunni kedagi endi juures käima – kui austatakse meie kodukorda, siis meil on selliste inimeste üle ainult hea meel. Kui inimene leiab, et meie juures talle misiganes põhjusel ei sobi, siis on see selle inimese vaba valik,” lisas ta, et loodetavasti leiab Labidas sobivama ja enda ootustele vastava organisatsiooni.

Labidas aga tõdes, et on endiselt äärmiselt pettunud. “Mõni päev tagasi tahtis mul sõber varjupaika koos minuga külastada ja seda esimest korda. Ütlesin talle, et mina vist enam ei lähe. Ja nõnda on nad kaotanud kaks vabatahtlikku ja nende maine on kõvasti alla läinud,” lajatas ta.

Paraku ei piirdunud salapärase loomalembi kättemaks lihtsa nördimusega. Nimelt on Roosaarele osaks saanud tagasiside, mistõttu on ta veendunud, et Jaan Labidas kodaniku nimi kindlasti pole. “Minuga arendas ta kirjavahetust aadressilt olemesiin@gmail.com ning samuti pommitas ta mind numbrinäiduta telefonikõnedega, mida võiks kvalifitseerida juba ahistamiseks,” kurtis Roosaar. “Selle tõttu ei vasta ma praegu üldse mitte mingitele numbrinäiduta kõnedele.”

Pruudikandidaat ootel

Varem on Tartu Ekspressi veergudel varjupaiga suunas tuld ja tõrva pritsinud loomasõber Elena Asari, kuid nüüd näib ta endale saanud olevat vastassoost relvavenna. “Ta millegipärast arvab, et ta kuulub mingisse privilegeeritud klassi, kes ei pea arvestama meie kodukorraga, mis on kehtestatud nii inimeste kui loomade
ohutust silmas pidades,” iseloomustas Roosaar uut oponenti. “Tema senine asjaajamine näib viitavat pisut labiilsele närvikavale ja patoloogilisele kättemaksuhimule, et ta ei saanud oma tahtmist. Tema nimevalikki viitab sellele – üritab "labidaga ära panna".”

Roosaar rõhutas siiski, et vaatamata ebameeldivatele vahejuhtumitele suhtutakse vabatahtlikesse üldiselt rõõmsa tänutundega. “Alles oli meie pikaajalistele vabatahtlikele varjupaiga 10. sünnipäeva puhul tänuüritus, meil on vabatahtlikele väike motivatsioonisüsteem logotoodete näol ja samuti saavad pikaajalised ning kogemusega vabatahtlikud juurde suuremaid õigusi varjupaiga territooriumil toimetamiseks – olles eelnevalt loomulikult tõestanud oma reeglitest kinnipidamise oskust,” kirjeldas ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/08/2016 19:12:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.21557116508484