Küsitlus

Keda usud?

Eesti meedia Berliinist ja olümpiast

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tolleaegsele ajakirjandusele olid 1936. a olümpiamängud igati kuum teema.

Juba varakult kirjutati meie sportlaste võimalustest heitluses maailma parimatega. Ootusi-lootusi lisas tõik, et 1935. a oli Eesti kergejõustik oma tulemustel Euroopas 13. kohal. Seda tänu kuulitõukaja Arnold Viidingule, vasaraheitja Koit Aunamaale ja kõrgushüppaja Aksel Kuusele. Nüüd ootas rahvas medaleid just kergejõustikus. Raskejõustiklased jäid kuidagi tagaplaanile.

OM-i korraldajad pakkusid propaganda huvides välisriikide meediale toimuvaga tutvumiseks igati häid võimalusi. Riigi ringhääling komandeeris Berliini spordireporter Oskar Lõvi. Tema pidi võistluste ajal salvestama – seda kokku 154 korral – heliplaatidele Eesti atleetide esinemisi. Plaadid saadeti õhupostiga üle Königsbergi Tallinna, kus need eetrisse lasti. Ja seda võimalikult kohe.

Ajalehed kirjutasid meie delegatsioonist Berliinis ja olümpiakülas. Ametlikust vastuvõtust raekojas ja imeaeglasest bussiliiklusest – lubatud oli vaid 40 km/h – suurlinnas. Eesti lipu heiskamisest ja meeste majutamisest olümpiaküla barakkidesse. Naabriteks hästi elurõõmsad ning lärmakad itaallased, kelle kõrval paistsid meie tumesinistes dressides mehed – rinnal suurelt Eesti – igati soliidsed välja. Kirjeldati, kuidas õhtuid veedeti koos suures saalis, kus iga päev pakuti eri meelelahutusprogrammi. Erilist huvi äratasid sama päeva filmivõtted alles äsja toimunud võistlustest. Sakslaste operatiivsus pälvis üldist tunnustust.

Lisaks 37-le Eesti sportlasele moodustas teise suure grupi enam kui veerandsada meie spordiüliõpilast, kes majutati ligi tuhandekohalisse rahvusvahelisse tudengite telklaagrisse. Nendega koos olnud varem odaviskajana tuntust teeninud poeet Juhan Sütiste kirjutas mõni kuu hiljem ajakirjas Looming nähtust ja kogetust järgmist: „Olümpia lihasteparaadi ootel muutub Berliini laialivalguv eluimpulss ikka vilkamaks.

Tänavail liiguvad automatkade voorid, keskel püsti ruuporiga seletusteandja. Tihti kohtad pruunsärklaste kolonne, laiadel vöörihmadel kõlkumas pussid. Korraga suletakse tänaval liiklus, et läbi lasta takistamatu hooga kihutavat SS-i autode kolonni. Üleni mustas mundris mehed istuvad neis tardunud nägudega nagu keskaegsed mungad, sügavad raudkiivrid peas. Nende silmnäod on laiad ja sünged. Kõikjal majadel, rõdudel, akendel ripuvad lipud, rahvuslipud segi olümpialippudega. Esmapilgul on kogu linn nagu punamust haakristide laine, alles pikapeale hakkad ka teisi lippe märkama.“

Töörohked päevad olid Eesti saatkonnal, kus EW ajutise esindaja staatuses Georg Meri koos abikaasaga kutsus saatkonna hoonesse kõik meie sportlased, spordijuhid, ajakirjanikud, aga ka ekskursante. Sinna kogunes ligi 150 inimest, kellele pakuti klaas veini ja suupistet ning vesteldi omavahel ligi 3 tundi.

Märgiti ära, et Berliini OM-ide kavas on 3 uudset spordiala: aerutamine, käsipall ja korvpall. Just viimane pälvis meil tähelepanu, sest korvpalliturniir algas Eesti-Prantsuse mänguga, mille eestlased võitsid 34 : 29.
Kusjuures palli mängu viskamise au oli antud ameeriklane James Naismithile – korvpalli kui sportmängu loojale.

Mängude lõpul kurtsid lehemehed, et OM-i kava olnud sedavõrd ülekoormatud, et kutsus esile väsimuse ja tülpimuse kõigest pakutust. „Hommikust õhtuni, sageli üle kesköö jälgi võistlusi ja muutud lõpuks nii tuimaks, et lihtsalt eemalt tagajärgi lugedes või kuulates oleks saanud selgema pildi kui neid kohapeal vahetult jälgides.“ Millega võib isegi meie teleülekannete ajastul nõus olla.

Pärast OM-i oli Saksamaa veel nädalapäevad lipuehtes ja olümpiaeufoorias. Alles 24.08.1936 omandas siinne elu jälle normaalse ilme. Külalised olid läinud, propaganda tehtud ja tegelikkust varjanud kulissid võis maha võtta.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/08/2016 19:03:28



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17913603782654