Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Näita, mida tunneb süürlane Austrias

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Pagulaste tunded rahvusvahelise noorte draamatrupi kehakeeles peegeldatuna. Erakogu

„Nad ei tahagi midagi muud, kui elada tavalise noore kombel, õppida, tunda elust rõõmu. Me kõik oleme inimesed! Kus on teie ehk meie inimlikkus?“

Nii võtsid Tartu noored lühidalt kokku tunded ja mõtted, mis reflekteerusid neis ühises draamalaagris, kus juureldi selle kallal, mida tunnevad meie keskel sõja eest Euroopasse pagenud.

Laura Lehtmets, Emili Kristov, Kätriin Jaaska, Katariina Lorenz ja Andrei Šarapov, Lille maja draamahuvilised, veetsid augusti alguses nädala Austrias, kus püüti süüvida neisse tunnetesse, mis raputavad või rõhuvad pagulastest eakaaslaste südameid. Peale Eesti, Austria ja sinna põgenenud Süüria noorte lõid kampa ka Küprose teismelised.

Ärevuse hõng õhus

„Meedias kuuldu mõjul olin lennujaamas üpris ärevil,“ meenutas Katariina hirme, millega teele asuti. „Vahtisin igaüht kahtlustavalt. Mis tal kotis võib olla? Miks jope on pungil? Meedias levitatav on oma mõju andnud, kindlasti!“

„Me eeldasime ka, et laagrisse tulevad pagulased on kurvad, rõhutud, kinnised. Tegelikult osutusid nad oluliselt avatumaks kui keskmine eestlane,“ tõi üks neiudest välja oma eelarvamuse, mis kohapeal pea peale lendas.

„Nende vanematel polnud tööd. Pommid kukkusid. Laibad tänavatel. Aga minu arvates peamine põhjus, miks nad ohtliku põgenemistee ette võtsid, oli selles, et koolid suleti. Ilma hariduseta, ei näe ka nende vanemad oma lastel tulevikku,“ avastas teine noor daam.

Arutlus kerib tuurid üles. Mõtteid lendab rodus. „Ühe tüdruku isa oli jalgpallur. Ta tütar soovis samuti vutti mängida, aga seal ei lubata tüdrukutel seda teha.“

„Samas hoopis ühte Austria poissi ei lubatud jällegi draamalaagrisse. Et tehku parem midagi asjalikku – mängigu jalgpalli.“

„Eks need laagrisse tulijad olidki peredest, kus mõttemaailm pole üleliia konservatiivne. Räti kandminegi näiteks: üks tüdruk käis sellega, tema õde mitte.“

Teadmatuse mõjud

„Peamine tunne on ikkagi hirm. Ja meis endis on seda rohkem veel kui pagulastes ongi.“

„Ja miks ei peaks. Kui ta tuleb sulle vastu üleni mustas, pealaest jalatallani ürbis. Ainult silmad välguvad. Tõesti, ma kardan.“

„Sest sa ei tea, mis seal ürbi all on. Hirm tundmatuse ees. Kui sama suur naine olnuks bikiinides, ei tunneks sa sedasi?“

„Ega vist. Nüüd, olles nende süüria tüdrukutega sõpradeks saanud, ma ei kardagi enam niipalju. Varem pole selliseid kohanud, ikka tekitab judinaid.“


Lille maja noored koos juhendajaga Viini nautimas

.„Tõesti, ei ole turvaline tunne, kui raudteejaam kubiseb burkades tegelastest või noortest tõmmudest meestest. Kõhe on. Lihtsalt on.“

„Aga kui ta koliks mu naabriks. Saaksime tuttavaks. Siis ei näegi probleemi väga. Nad osutusid vahvateks inimesteks.“

„Ilusad ka. Mõned poisid.“

„Viiksid koju emale näidata?“

„Mmmm … mine tea.“

Aiva avaram pilk

„Hommikuti õpitoad, hiljem pisemates rühmades draamatunnid,“ kirjeldas laagri asisemat poolt noortetöö spetsialist Auli Auväärt, kelle eestvedamisel reis Viini lähistele Badenisse ette võetigi. Abiks noortejuht Marion Villemson. Kutsujaks ning korraldajaks noorteteater Biondek Bühne, rahastatud Euroopa Komisjon programmi Erasmus+ kaudu.

Laager päädis avaliku esinemisega linnaväljakul, kus ühiselt lavastatud kavaga prooviti pagulaste hingeelu ja tundeid ka publikuni tuua. Seda vaid kehakeeles, ilma sõnadeta.

„Ma usun, et meist saadi aru. Või vähemalt meie ise saime küll rohkem aru, mida need inimesed võivad tunda.“

„Koduigatsust näiteks. Mind tuli juba kolmandal päeval kerge igatsus kiusama. Ma ei kujuta ikkagi päriselt ette, mida nemad siis tunda võivad.“

„Üks neiu mainis ka, et nii kui olukord rahuneb, tahab ta tagasi kolida, sest sugulased kõik jäid maha.“

„Kui oleks võimalus homme uuesti minna, ma oleksin kohe valmis.“

„Igatahes. Lahkumispäev oli täielik nuturalli. Õnneks on tänapäeval meilid, internet.“

Järgmiseks aastaks hauvad Lille maja noored plaani uus kohtumine korraldada. Seekord juba siin, Eestis. Ilmselt samuti suvel, sest –25 kraadi juures palava kliimaga harjunud külalised vist vastu ei peaks.

Kui proovides kogetu ühte lausesse kokku suruda, jäi kõlama tõik, et selliste käikudega avardub maailmapilt nädalaga rohkem kui kodus kümme aastat telekat vaadates.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/08/2016 22:02:18



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18818688392639