Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Kui Ulila Tartut elektriga varustas

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kasutades meie kodulinnast läänekaarde jääva Ulila jõe alamjooksu laialdasi turbavarusid, rajati juba 1924. a Ulilasse soojuselektrijaam, mis peagi läks Tartu linna omandusse. Jaam varustas elektriga esmajoones Emajõelinna, samuti Viljandit, Elvat ning Puhja kanti. Tegemist oli kogu Lõuna-Eesti suurima elektritootjaga.

Nii oli see 1941. a sõjasuveni. Siis andis põgenev punavõim käsu Ulila jõujaam õhku lasta. Kohale saadeti salk hävituspataljoni mehi koos punaväelastega, kes hävingule määratud objekti kiiruga mineerisid. Puhja kandi metsavennad, kelle hulgas oli omajagu jõujaama töölisi ning tehnikuid – seega mehi, kes oma töökohta läbi ja lõhki tundsid, otsustasid äkkrünnakuga jaama päästa. 9. juulil peetigi maha pikaleveninud lahing, mis sundis hävitajaid oma plaanist loobuma ja kaduma Emajõe põhjakaldale.

10. juuli koidikul heiskasid metsavennad jaama kohale trikoloori ja kiirustasid generaatorite ruumi demineerima. Pärast ligi 1000 kg lõhkeaine eemaldamist oli oht kõrvaldatud. Jaam jäi terveks ja andis 3 sõja-aasta jooksul Tartule elektrivoolu. Seda kuni 1944. a augusti lõpuni. Siis õhkisid taanduva Wermachti sapöörid eht saksa täpsusega hävitamisele määratud jaama, millest jäid järele vaid varemed. Tartule tähendas toimunu pea kogu elektrivarustuse katkemist. Mõnevõrra leevendas energiapuudust Ellamaa turbaküttel jaamast kiiruga Tartuni tõmmatud ajutine kõrgepingeliin, aga sellegi võimsus oli õige napp. Pealegi suunati Ellamaa elekter peamiselt Tallinna vajaduste rahuldamiseks.

1944. a hilissügisel sai Tartu linn voolu kahelt Emajõe-äärse lauatehase generaatorilt. Lisaks veel näpuotsaga raudteetöökodadelt ja lihakombinaadilt. Kokku umbes 4% vajaminevast. Olukord oli sedavõrd halb, et linnale eraldati 500 kw võimsusega USA-lt abi korras saadud energiarong, mille päritolust ei tehtud propagandistlikel kaalutlustel üldse juttu. Küll aga rongi – õigemini paari raskekaalulise vaguni toimetamisest Tartust Ulilasse.

1945. a septembri keskel teavitas kohalik ajaleht, et 6. augustil alustas rong-elektrijaam mööda maanteedele ja põldudele maha pandud ajutist raudteed teekonda Ulila poole. Võimas Stalinets traktor tiris 600-tonnist veost edasi 20–30 m lõikude kaupa – tagant võeti roopalõigud ära ja seati, sageli õige pehmele pinnasel, rongi ette.

Töötas 100-meheline kaardiväelaste üksus, kes 9. septembriks rongi ka Ulilasse, endise jõujaama kõrvale toimetasid ja ajutisele vundamendile tõstsid. Kohalikud elektrimehed lubasid, et kuu aja pärast on kõik korras ja Tartu hakkab jälle saama Ulilalt elektrit.

Samal õhtul toimus Ulila rahvamajas kaardiväelaste auks aktus koos korraliku kostitamisega. Ülemused pidasid päevakohaseid kõnesid, kiitsid parteid ja sõjamehi-ehitajaid, kes omakorda vastasid kolmekordse hurraaga. Teatati, et partei Tartu linnakomitee ja täitevkomitee on otsustanud energiarongi kohaletoojaid premeerida mitmesuguste tööstuskaupade ning rahaliste preemiatega. See näitavat saavutatu tähtsust.

Senini olid Tartus vooluga pidevalt varustatud vaid tööstusettevõtted, ametiasutused, haiglad, ülikooli õppehooned ja koolid. Mingil määral ka kesklinna elamud. 1945. a sügisest hakati andma voolu ka kaugematele rajoonidele. Aga mitte iga päev, vaid vastavalt graafikule 4–5 õhtul nädalas. Nii et küünlad või petrooleumlambid pidid alati käeulatuses olema. Tarbimine oli rangelt limiteeritud ja lubatud vaid valgustuseks.

Elektrilised keeduplaadid, triikrauad ja muud taolised riistad olid rangelt keelatud. Kui nende vargsi kasutamine ilmsiks tuli, tõi see kaasa kuu-paari pikkuse vooluvõrgust väljalülitamise. Aeg oli karm ja vastavalt karmid ka karistused. Aga ometi sai Emajõelinn Ulilast jälle nii vajalikku elektrivoolu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/08/2016 19:14:03



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18510890007019