Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Neil päevil võin tähistada omamoodi juubelit – olen nüüdseks olnud 70 aastat nii de facto kui de jure tartlane ja Emajõelinna sissekirjutatud kodanik. Tartusse on ju ikka hulgi õppima tuldud ja siit saadud haridusega ka hulgi mindud. Aga mõni üksik on ka paikseks jäänud ning pean ennast nende hulka kuuluvaks, kuigi sünnilt ja üldhariduselt olen tallinlane.

Lõpetasin 1946. a juunis Tallinna VII keskkooli 3. lennu. Klassi 18 poisist jäid pooled pealinna, teine pool tuli aga Taaralinna kõrgharidust omandama. Jõudsime rongiga Tartu vaksalisse laupäeva, 31. augusti hilisõhtul ja tarisime oma pakid ainsasse meile teadaolevasse Näituse tänava ühiselamusse. Vabu voodeid õnneks leidus ja öösel saabunud põlisasukad lasid meil nende asemetel pikutada. Hommikul kästi meil aga kähku tubadest kaduda. Kuhjasime kaasavõetud kraami ühte tühja kambrisse ja läksime allalinna peahoone kanti luurele.

Üliõpilasmaja – hilisema ülikooli vana kohviku – välisuksel rippus teade: ametiühing alustab ühiselamukohtade jagamist esmaspäeval pärast aulas toimunud õppeaasta avaaktust. Kuna Tartu linn oli meile veel terra incognita, otsustasime teha poistega avastusretke Ülejõe avarustesse. Kivisilla varemete juures viis ülevedaja meid oma mahuka paadiga jõe vasakkaldale ja kasseeris selle teenuse eest 10 kopikat pro nase. Varemed, varemed, varemed. Kõrgemad müürid küll juba maha kistud, aga umbrohtu kasvanud kurgaanitaolisi künkaid leidus veel küllaga. Loomakliiniku rusudes kvartalist mööda, Narva mäest üles. Vasakut kätt suurtükitulest purustatud tornikiivritega Peetri kirik. Kusagil selle taga pidi olema Raadi mõis Eesti Rahva Muuseumi mahapõletatud peahoonega. Seda kohta tahtsime küll oma silmaga näha.

Astusime keskhommikuses udus piki alleed Raadi poole. Park oli hooldamata ning räämas, jättis ometi kuidagi romantilise mulje. Jõudsime järveni, mille vastaskaldal paistsid Raadi lossi tahmunud müürid. Ei mäleta, kas nende juurde pääsu takistas juba mingi okastraataed, aga eemalt vaatlemisega meie retk Raadile piirduski. Keskpäeval olime jälle all-linnas, kus Emajõe kaldal hingitses turg. Siit sai midagi hamba alla osta.

Järgmisel päeval avaaktus aulas. Nägin esimest korda seda kaunist saali ja igati soliidse olemisega TRÜ filosoofiaprofessorist rektorit Alfred Koorti. Aktuse lõppedes kiirustasime klassivendadega üliõpilasmajja ja seisime III korrusele viivale trepile moodustunud pikka järjekorda. Et mingi eluaseme saame, selles olime kindlad, sest vajalikud avaldused olid juba sisseastumiseksamite aegu sisse antud. Aga kuhu ja millise? Kõik ootajad soovisid ju kohta hästi väiksesse tuppa. Üksikud, mingite teenetega varasemas tegevuses, tudengid ka said.

Aga meie? Otsustasime hoida kokku ja astusime kõik koos komisjoni ette taotlusega: palume majutada meid ühte 6 inimese tuppa. Selline soov tuli jagajatele üllatusena, ainult et üheski ühiselamuks kohandatud majas ei olnud sellist vaba ruumi. Komisjon sobras oma paberites, uuris ja puuris ning teatas lõpuks: lähete Veski tänav 13 veel remondis oleva ühiselamu II korruse katusealusesse 8 voodikohaga tuppa. Asi seegi. Ikkagi oma tuba – oma luba. Küll me seal mingi inimväärse elamise sisse seame. Seadsimegi. Mõne päeva pärast saadeti meile lisaks kaks esmakursuslast. Ja siis veel kaks. Nii et kokku kügeles meid seal koos oma tosinajagu noort teadusejüngrit.

Pidasime aru, kuidas toakollektiivi nimetada. Kas „12 apostlit“ või „12 akadeemikut“. Viimane variant võitis rahvahääletusel. Kuid ei jäänud püsima, sest paari nädala pärast olid tulnukad leidnud endale vastuvõetavama elamispinna ja alles jäid 6 Tallinna koolivenda ja Haapsalu poiss Viktor Nelik. Ning toa nimeks sai eksootilise kõlaga Katanga. Miks just nii ja kuidas me seal elasime, see on juba järgmiste pajatuste lugu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 31/08/2016 17:20:00



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17946410179138