Küsitlus

Keda usud?

Elusuuruses draamat lihtsa linlase ellu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Esmaspäeval avatud traditsiooniline Draama teatrifestival toob seekord meie ette lavalood mujalt Eestist. 

Pühapäevani toimuva teatrimöllu eripärana märgib loominguline juht Ivar Põllu aga tõsist ruumikitsikust. Remondis olev Vanemuise suur maja ja alles valmiv rahvamuuseum lõikavad ära hea ampsu lavapinda. Kuhu küll mahutada trupid ja mida teha?!

Ärijõudude kiuste

Üleni sinisel ja tormiendelisel esmaspäeval on Uue Teatri sõbralik meeskond kutsunud pressiinimesed ilmekale bussiekskursioonile mööda draamafestivali esinemispaiku, et näidata truppide majutuspaiku ja leitud võimalusi. Vana hea punane linnaliinibuss on ehitud kirjaga „tellimusvedu" ning tähtsad külalised võivad end reisile asutada. Buss vibreerib tugevalt ning meenutab, miks kraapisin kokku viimased dollarid ja ostsin isikliku auto. Samas – mõnes mõttes on kahju, et sellist vibratsiooni oma sõiduvahendis ei kohta.

Juht roolib meid mööda vanast heast Sadamateatrist, mille kohta Põllu muhevil vuntsiga teatab: „Lubavad juba kümme aastat maha lammutada, aga siin ta seisab!" Nimelt ihalevad kohalikud ärihiiud magusat krunti endale, kuid kultuurimeka saab siiamaani küpseid vilju Emajõe kaldal nautida.

Jõuame oma bussiringiga eriliselt pühasse paika, Eesti Rahva Muuseumi verivärskele ehitustandrile. Buss rapub, rahvas vaatab säravi silmil veidi udustest akendest välja ja näeb ekskavaatoreid! Lisahüvena kõrgub eemal justkui kosmosest saabunud ebamaine hoonesiluett, kus juba järgmisel aastal saab festivali etendusi läbi viima hakata. Loodame, et selleks ajaks ka Hiina portselaniga kohvik end korda sätitud saab.

Tihe konkurents

Festivali korraldusliku poole pealt mainib Põllu, et paljude etenduste puhul sai määravaks lava kujundamise keerukus ja ajakulu. Kui ikka lava pannakse püsti väga mahukal määral, siis on mõttekas samal laval anda korraga mitu etendust, mitte lasta vahele veel mõnda truppi. See piiras oluliselt kasutuses olevate pindade viljakust ning põhjustas mõningast pahameelt esinejate seas.

Jõuame oma vahva ekskursiooniga tagasi südalinna ning liigume edasi juba oma kahel jalal, mitte enam hõrgu diislivine sees. Nii jõuamegi ülikooli kiriku juurde. Selle hoone kohta lisab härra Põllu taaskord, et tahavad lammutada, aga nagu ei lammuta ka. Südant soojendab mehe lause, et paljud tema kaaskondlased on lubanud end laulatada lasta, kui ülikooli kirik taas korda saab.

Lummav kamm

Meie reis viib edasi Raekoja platsi, kus festivali avalause esitab abilinnapea Tiia Teppan. Naine esineb kindlal meelel – teatrirahvas saadab proua Teppani sõnavõttu käteplaksuga. Prouale järgneb omapärase kammipilli etteastega Silver Sepp. Publik kõõritab pilke poodiumile tõstetud ogaliku puu suunas ja jääb kuulama.

Sepp esitab täiesti adekvaatse kava, mis on kõlbulik ka Meisterjaani kõrvale seisma ja publik lööb taas käsi kokku. Festival saab avatud õndsas meeleolus ning etendusi on oodatud väisama kõik Taaralinna kodanikud.
EMTA lavakunstikool jääb kavas silma kui totaalne tegija – nende esinemised Lille majas on viimseni välja müüdud. Teistele etendustele on siiski veel võimalik üksikuid pileteid soetada. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb – nii kõlab selle teatrifestivali seekordne tabav hüüdlause.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/09/2016 22:46:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.20106315612793